The black artist appeared on the threshold, wrapped in a swirling black cloak, smiling most ferociously, and the little tailor quaked and held up his splinter, thinking his foe would be bound to meet it magically, or freeze his hand in motion as he struck. But the other merely advanced, and when he came up, put out a hand to touch the lady, whereupon our hero struck with all his might at his heart, and the glass splinter entered deeply and he fell to the ground. And behold, he shrivelled and withered under their eyes, and became a small handful of grey dust and glass powder. Then the lady swept a little, and said that the tailor had now twice saved her, and was in every way worthy of her hand. And she clapped her hands together, and suddenly they all rose in the air, man, woman, house, glass flasks, heap of dust, and found themselves out on a cold hillside where stood the original little grey man with Otto the hound.
A.S. Byatt. The Glass Coffin.
Loen siin seda Possessionit. see on meil kevadsemestril koolis kavas. Muidu üldiselt ma hetkel veel raamatu kohta kommenteerida ei tahaks. olen alles viienda peatüki juures. aga no see muinasjutt. ma ei leidnud kuskilt kiirema otsimise käigus internetist tervet teksti. muidu paneks siia lingi täitsa ja soovitaks lugeda, sest see lihtsalt on huvitav. seda lugedes tekkis kohe tunne, et midagi on selle looga nagu valesti või ma ei tea :D. guugeldamisel selgus, et tegu on uues kuues vendade Grimmide looga. vist. põhimõtteliselt on muinasjutt nagu muinasjutt ikka, väike õnnetu mehike, kes sattub päästma printsessi, kes omakorda on vangistatud mingi kurja maagi poolt jne ja keegi on kindlasti ka loomaks muudetud. lisaks on võlulised võtmed ja väikeseks muudetud majad ja pudelitesse topitud inimesed. kõik see nagu annaks muinasjutu mõõdu välja, aga see stiil ei anna mulle rahu. terve aja oli tunne nagu Byatt naeruvääristaks kogu seda ettevõtmist ja oleks nagu natuke sarkastiline. esiteks juba see kui see nn little tailor päästab selle printsessi igavesest unest ja printsess ütleb, et you must be the Prince ja selle peale vastab too, et ega ma ikka ei ole küll mingi prints ja ma ei saa küll aru miks sa peaksid minuga abielluma siin praegu kohe nüüd. Ja natuke üldse tundub nagu olevat paroodia. mingid feminismuse vihjeid on seal ka. ja kohati nagu käis kõik liiga kähku, täpselt nagu vaataks mõnd paroodiafilmi, kus kõik tegevused on ühel ajal ja riburadapidi ja ongi mitu filmi kokku pandud. juba sellest ühest lõigust saab tegelikult aimu kuidas terve see lugu üles ehitatud on. see ongi tegelikult üks mu lemmikkoht sealt. et noh. mis mõtttes see magician seal siis ei märganud seda väikest meest ja nii lihtsalt ära suri? ei ole normaalne :D
ja ma ei tea kas nüüd asi on minus või see ongi nii, aga see 'glass coffin' tundub ka olevat natuke sarkastiline. ja noh, printsess oli ka kuldsete juustega ja nii edasi, et nagu siis see peaks olema see, mida hing ihaldab? või noh, mida iganes.. lumivalgeke. mis teema selle kirstuga üldse on? natuke selline 'matame elusalt ja vaatame pealt ka kuidas asi välja näeb' teema ei ole? ja 'coffin'?? ma ei tea kas asi on selles, et teles on jälle vampiiride üleküllus, aga see vihjab mingitele poolsurnutele või surnud inimestele :D
lõpp on ka üldse selline, et materiaalsetel asjadel nagu kõik see suur ja tore kuldne loss, ei ole üldse tähtsust, tähtis on see, et saab vennaga jahil käia või siis kleite õmmelda, mis mulle selle loo juures tegelikult meeldis.
oeh. ma ei tea. mul oli huvitav ja lihtsalt tahtsin jagada. et kui teil on võimalus lugeda siis uurige kindlasti :) on 20 minutit huvitavat lugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar