täna, teel vaatama christian bale'i ja heathi, jäi mu võti lukuauku kinni. uks lukus ja võti lukuaugus ja mitte kuskile ei liigu. ka huvitav. õnneks tagasitulles sain võtme tagasi :P

Some drink, some smoke, some do both, I watch TV shows, and dance.

õues on jamad ilmad ja nina hästi välja ei taha pista. aga.
neljapäeval käisime isa-ema-jaanaga põllameeste üritusel. sellisel kus antakse palju süüa ja tehakse imelikke asju :D näiteks nagu kiviviske võistlus vms. pärast oli tannu and teh sun, kes ei rõõmustanud tiinekaid autogrammide jagamisega vaid panid kohe ajama. see-eest andsid nad korraliku kontserdi. jätsid parema mulje kui noorkuu tookord muugas. muidu toimus asi huvitavas kohas nimega toosikannu, täiesti pärapõrgus kuid totaalselt mõnus. isa ütles küll, et maal näeb selliseid kohti igal pool aga linnainimestele võiks päris meeldida selle koha nägemise eest raha maksmine.
sellest kuidas mina Tv šõusid vaatan tahtsin rääkida. nüüdseks olen ma vist kõik jane austeni ekraniseeringud ära näinud :D sufasin rube'is ja vahtisin. täheldasin ka seda, et kõigest on kaks varianti. tavaliselt üks üsna hiljutine ja siis teine üsna vana, nii kaheksakümnendatest, oli ka üheksakümnendatest, suurim vahe oli see, et ühe variandi olid teinud ameeriklased ja teise inglased. ma ütleks, et (kuigi ma kõiki muidugi läbi ei vaadanud ent viskasin pilgu siiski peale)
inglise omad on eranditult paremad. ameeriklased kas üritavad jäljendada briti aktsenti või on asja liiga hollivuudistanud.
viimane kreisi kogemus oli nüüd laupäeval sugulaste juures kus pärast päikese loojumist sai mingi suvalise süldibändi taustal või järgi rokenrollitatud isa ja tädi ja muude sugulastega. tagantjärele tundub üsna sürr :D kuidas täiskasvanud inimesed jooksevad ringis ja teevad kahtlaseid hüplevaid liigutusi, midagi kankaani ja vene meeste rahvatantsu vahelist "põgene vaba lapse" saatel. nüüd ma siis tean, kust ma selle pisiku pärinud olen.
tore on ka see, kui sult küsitakse, et kas ma olen sealt Tamme suguvõsast ja ma lolli näoga otsa vahin kõigepealt sest muidugi, ei ole ma mingi Tamm ega tammet, ma olen ahlberg. huvitav. et mispidi ennast identifitseeritakse. ei hakanud talle väitma ka seda, et omaarust olen ahlberg, aga noh, tegelikult, kui nüüd loogiliselt võtta olen tamme suguvõsast ka jah.. :D siis lihtsalt noogutasin selle peale, mille peale vanamees ühmas, et, ahjaa.. Mary tütar, maryt ma tean küll. ja seda mitu korda õhtu jooksul.

tänane kuu oli punane. nüüd on see kadunud juba kusagile. terve õhtu on olnud anxiety ma ei tea küll kust kohast see tuleb. imelik. äkki täiskuust? :P midagi libahundilaadset.

üleüldse on tunne, et tahaks kõik kuradile saata ja ära sõita siit. vaheldust oleks vaja vms. something else. või noh. teate küll, seda asja, et teise pilguga vaataks oma asju.

sest, et kõik asjad manduvad. jõuavad ikka ja jälle ühte kohta ja sellest ringist ei saa välja enam. lõpuks. surnud punkt.

ja inimesed käituvad imelikult. mina sealhulgas.

eile. hommikul otsustasin koju sõita. emale sobis see, mis jõuab 14. 30. jõudsin ilusti bussijaama, ostsin pileti ära, mingeid probleeme ei tekkinud. läksin välja ja vaatasin, et bussi pole kuuendas peatuses, on viiendas, bussil on kiri, et sõidab Rakverre, liini number on 167 or sth. piletil on kirjas, et buss väljub kuuendast peatusest ja liini nr on 164.. muidugi kehastun segaduses blondiiniks. igaks juhuks ikkagi ronin olemasolevale bussile. bussijuht ei ütle midagi kui piletit näitan, ju siis on kõik korras. palav on ja uni on ka. sean end sisse kahetunniseks sõiduks, klappidesse voolab hooverphonic. kuid ikkagi juurdlen selle üle kuidas nad mulle sellise imeliku pileti said anda. möödub umbes pool tundi ja me seisame Tabivere peatuses. Siis ma taipan, et kui ma bussile astusin EI olnud kell ju tegelikult 14. 30, nagu mu piletil kirjas, oli 12. 30. sellest ka segadus. lihtsalt geniaalne hajameelsus või blondiinsus. täiesti mõistatuslik on see kuidas ma saan osta piletit poole kolmesele bussile kui ma tegelikult tahan poole ühesele minna.

täna. ma puhastasin oma elu esimese vikerforelli. jõle :D ma vähemalt tean nüüd kuidas seda enam-vähem teha, aga uuesti ma seda ei teeks, eriti hea meelega. süüa on teda küll üsna tore nüüd on meil sügavkülm madalrõhust/äikesest tingitud hullunud hapnikupuudusesse surnud vikerforelle täis.

mõni päev enne seda. avastasin enda jaoks geniaalse seriaali Weeds. perekonnast kes elab tüüpilises suburbias jaaa kelle pereisa sureb südameatakki while väikse pojaga tervisejooksu tehes... aga see pole üldse oluline. oluline on see kuidas nende skinny white bitchist ema hakkab gängsta drug-dealeriks ja elu hoopis huvitavaks läheb. huvitavamaks läheb ta veel rohkem kui neile tuleb appi eluga koupima onu Andy.. mõnus absurdikas..