aknast kostuvad naerupahvakud ajavad kahtlaselt närvi
ja õhutus tahab ära lämmatada
alla läheb vaid keefir+kamajahu+suhkur ja lihtsalt juust
õppida tundub kuidagi mõttetu, ent ei! veel on vaid kaks jäänud. vahel juba tundubki et saabki mõelda, et peaasi et vaid läbi saab. ent ma ei oska.
õppimisetuhinast on suurem tahtmine olla kodus ja koos õega päikese käes vedeleda ja rääkida viimasest sci-fi raamatust mida just lugesin või mängida väikse vennaga palli. lihtsalt olla. see tohutu PEAN viskab lihtsalt üle. ja iseeneses pettumine ei tee asja paremaks. peaksin vist oma kunagise kirjutise positiivsusest välja tuhnima, et ise ka selest benefittida. miski oleks nagu kadunud, mis laseks positiivselt mõelda.
