reede, 26. november 2010

vaatepunktide erinevusest

jätkuks mu eelmisele postitusele..
jutt siis sellest kuidas erinevad generatsioonid mõtlevad sellest, miks õue võiks minna :)
MINA.
vaatan aknast välja, mõtlen: ohh, vägev ilm, läheks õue. jalutaks koduaiani või miskit. äkki saab mõne toreda pildi. mõeldud tehtud.
EMA.
ema sõitis koos isaga minust poolel jalutuskäigul mööda ja mõtles, ohh täna on ilus ilm, tüdrukul on fotokas kaasas. tore-tore. (great minds think alike). isa olla samal ajal mõelnud, et imelik et riin nii paksult riides on. 
VANAEMA.
selgituseks nii palju, et nii 5 aastat tagasi elasime me vanaemast üle tee. aga siis oli tulekahju ja enam ei ela (lootust on et lähematel aastatel siiski jälle). teel poodi märkas vanaema mind, kes ma süvenenult lumehelvest üritasin pildistada, ja mõtles: küll see riinuke on nii õhukeselt riides. hiljem, kui ma juba teda märkasin ja juttu läksin rääkima, mõtles ta: küll need saapad on tal ikka libedad, peab ettevaatlik olema (mida ta korduvalt mureliku häälega ka mulle kuulutas, lisaks "õhukesele riietusele"). ja miks ma ometi tema juurde tuppa ei taha minna, et siin õues kurbliku näoga aia poole vaatan.

mina mõtlen, et paganama palav on. müts on peas ja kindad käes, villased sokid ka jalas. täitsa mõnus on tee peal uisutada. polegi ammu saanud sedasi teha. ja aeda sisse ei saanud ka hüpata, sest lumi oli liiga sügav. ma saan vanainimesest muidugi aru küll. ega ta ei mõista, et mul on ju absoluutselt igal pool soe ja palav. arusaadav. ta pole minuga koos loengus istunud, kus teised on jopedes ja mina maikaväel. "kurbliku nägu" olla ta emale hiljem poes kommenteerinud. sest tunni aja pärast oli vanaema ikka veel poes, kui ema kohvi ostma läks. ja vanaema juurde lähen siis kui ma tahangi toas istuda ja kuulata, mis ta räägib. mitte siis, kui on ilus ilm ja õues on ka tore jalutada, üksinda ja omaette :)

käisin uiskamas



täna paistis päike. lund oli öösel kõvasti juurde sadanud ja natuke libe oli ka - sai uisutada mööda teed. mõnna. tee peal kohtasin vanaema ka, kes läks poodi. vanaemal on vinge soome kelk, tahaks endale ka sellist, et vahepeal pikali ei kukuks. aga ma sain vingeid pilte ka :)

khm

so. ühel päeval tõmbas viluloog minu tähelepanu sellele, et ainult tema kirjutab sellest, millega ta tegeleb seal kaugel kuningriigis, seitsme maa ja mere taga.
mina mõtlesin selle peale, et mis nüüd mina, siin igavas hallis eestis. eksole. 
 
aga eile-täna tuli meil lumi maha (umbes 25 cm pidi olema, võib olla et on ka rohkem) ja eesti on valge (ja rekkad driftivad ja otsustavad kraavis jalga puhata) ja täna isegi päike peaaegu et paistis pilve tagant. ja meile tuleb lausa euro külla jaanuaris, niiet nii helge ja tore ja sündmusterohke elu on meil tegelikult. ainult et ma ei viitsi ennast kätte võtta ja kirjutada.laiskvorst nagu ma olen. aga laiskus pidavat inimest edasi viima, nii ütlevad targad esivanemad. ma natuke kahtlen, kas minu laiskus inimkonda nüüd edasi viib aga eks me näe..
 
igatahes laupäeval ma lähen sünnipäevale. tuleb selline rahvamaja süldipidu simuna taidlejate seltsis. saab jälle tore olema ilmselgelt. meie eeskava koosneb seekord sallitantsust väikese lisaelemendiga. kuna sünnipäevalapseks on rahvatantsurühm siis tuli selles teemas midagi aretada. simunas on kõhutantsutrennis väga tore käia. ma olen pm kõige noorem seal (kui Liisu välja arvata), ülejäänud on sellised emavanused. aga sellised lõbusad tädid, et lase olla :D ei vingu ega midagi.

ahsoo. ajaviiteks ma õpin siin korea keelt iseseisvalt ja koon mütse ja veste ja salle..
idüll.

reede, 19. november 2010

talk about addictions

täna öösel nägin ma unes kuidas ma väikeses tühjas väga hästi valgustatud külapoes sisseoste tegin.
seni on kõik normaalne kuni ma ühe hiiiiiigelsuure krõpsupaki lahti harutan ja pool sellest mingisse teise kotti topin (mis seejärel krõpsust pungil täis on, nii et igal sammul tahab mõni välja hüpata), et siis kassa poole minema hakata. selle paari hetkega oli pood rahvast juba täis ja järjekorrad hirmus pikad. ei, ma ei söönud vahepeal krõpse ära või miskit. ootasin rahulikult oma korda. kui ma kassani jõudsin tegi müüja suuri silmi minu teguviisi peale ja ütles seejärel, et nii me krõpse ei müü ju. mina ütlesin, et mina tervet pakki ära ei söö ja ma olen ennegi sedasi ostnud (praegu tuleb meelde, et ma olen sedasi küll pabertaskurätte ostnud komarksist :D) edasi ma ei tea mis juhtus, sest ma ärkasin üles. seda ma aga tean küll, et mul oli kavas veel teise poodi minna küüslaugudipi järele. sest selles väga valges poes seda ei müüda.
Now what would that say about me?

teisipäev, 9. november 2010

no, not a square dance

möödunud nädalavahetusel seadsin mina sammud tallinna poole. miks? tantsima, ikka tantsima.
käisin oma elu esimesel kõhutantsu festivalil. ee.. workshopidega. mingites laagrites ja värkides ma olen ikka käinud, aga selliseid päris pärismaiseid kõhutantsijaid pole veel oma silmaga õnnestunud mul näha ja katsuda (kui välja arvata see üks, keda me Hurghadas mingis koopaklubis 'tantsimas' nägime).
ma siis läksin ka ühte trenni, kus õpetas meile trummi (teatud liiki köhutants XD) üks rõõmupallist iisraellanna. ja kui me olime harjunud sellise nurgelise tantsuga trummi puhul, siis tema võttis kõik meie eelarvamused ja viskas kus seda ja teist. sest tavaliselt on need trummikad sellised kus tibid seisavad paigal ja teevad igasuguseid puusaringe ja värinaid ja laineid ja nõkse ja mida kõike veel sedasi hmm.. kuidas nüüd öeldagi in a restricted manner. Nii ta siis ütleski, et see tants ei ole mitte square, yes (jah, ja siinkohal võivad inglise fillid mõelda selle sõna konnotatsioonidele, mis on kõik sel puhul tõsi :D). it is floowing.. which I loooved. natuke meenutas seda kaasaegset tantsu sest midagi ei tulnud eriti välja, ja siis ta oli inspiratsiooniks kasutanud ka kõiksugu muid tantsustiile ja siis oli üldiselt väga mõnus jungle style. ja karmid tuimad eestlased nagu me oleme, emotsiooni on meist raske kätte saada. õnneks leidus seal lätlasi ja leedukaid ja venelannasid, kes selle kõik korvasid :D
eriti tore oli see, et ta meid inglise ja vene segakeeles õpetas, ja siis cheburaska lugu laulis. jõle kift naine. ja arvestades seda, et ta polnud vist ilmselt mingi 24 tundi maganud oli ta superenergiline.
and gosh, she makes it look so easy..

ja siis põhjusmõtteliselt on novembrikuu meil tantsukuu, sest iga nädalavahetus saab kuskil tantsidaaa :) kostüümides. äge.

teisipäev, 2. november 2010

Masuka made a Bieber joke and now Karev jumps on the bandwagon?

tekkis mul küsimus kui vaatasin Dexteri viienda hooaja kolmandat episoodi, kus Masuka viskab nalja seoses Bieberiga:


and then and then! vaatan ma Grey anatoomiat ja Karev lajatab samalaadse naljaga.
situatsioon on selline, et 9aastane naispatsient kuulab oma palatis (tegelikult kuulevad seda ilmselt kõik haiglasolijad) mingit bieberi lugu ilmselgelt, sest Karev käsib tal muusika vaiksemaks keerata, sest mitte kogu maailmal ei ole bieber fever..... not that he knows.. what that actually is.. (because, really, he does not even like kids..)

kas naljakirjutajad on ühed ja samad, bieber otsustas telesse trügida, või said naljad lihtsalt otsa? küsin ma.
mitte et ma mõlemal juhul hüsteeriliselt itsitama ei oleks hakanud. Masuka and Karev DELIVER :D
oh the joy of american entertainment industry