parfüümimõrtsukas

praegu tuleb ETVst väga mõnus film. tänase päeva jooksul juba teine hea filmielamus. mul läks pealkiri juba meelest ära. täpne pealkiri siis. aga idee on siiski parfüümis. (Mängufilm Parfüüm. Ühe mõrvari lugu (Perfume: The Story of a Murderer, Hispaania/Prantsuse/Saksa/USA 2006))

ei. see on tore film. kogub parfüüme nagu dexter blood sämpleid. ma lähen vaatan edasi siiski.

ja kui tekkis küsimus, miks ma nüüd praegu siin olen, siis ma tulin oma garantiipaberile järgi koju. ja siin on telekas, ja internet!

ajee!

edit:

oojaa. see film tasus vaatamist :)

peaosa tegelase poolt väga hea näitlejatöö. nautisin igat hetke. ja filmi lõpp oli siiski ületamatu: stiilis usk on oopium. lihtsalt geniaalne kuidas tüüp on nii oma mingis ideaalis ja unistuses kinni ja ei tea/ei tunne, või siis meelega eirab ühiskonna seadusi ja sedasamust pragmaatikareeglit, no et kuidas suhtlemine õigupoolest käibki, lihtsalt selle nimel, et mingit lõhna taastada ja säilitada. ja kuidas ta siis ise lõpuks jõuab teadmisele, et ta ise selle lõhna hävitas. no talle tõesti jõuab kohale. ja see, kuidas ta ei kasutagi lõpuks oma ideaalset parfüümi maailma vallutamiseks vaid enese hävitamiseks, ja see, mida ta kõik selle ühe linna ühiskonna kihtidega ühel õhtul korda saatis. noo. perfect. seal oli mõnuga seda dexteri aurat, mis mulle selle sarja puhul meeldib, ja siis kohati oli nagu seiklusfilm ja siis jälle müsteerium. armas.

ei tea kas ma nüüd läksin natuke väga hoogu lihtsa filmiteema peale :D

mu väikevend mõistab rohkem jaapani keelt rääkida kui mina. ja minu küsimustele oskab ka vastata jah või ei, sest ta saab neist aru. ainus asi, milles ma parem olen, on kirjutamine. ta ei oska. vot seda õpetab aasta aega intensiivne anime vaatamine. umbes viie-kuueselt rääkis ta omaette inglise keeles ja mängis sõduritega ja nüüd varsti räägib vist jaapani keeles ka.

kõik, mis hiilgab, ei ole kuld

jah. vot siis.

käisin täna kinos. Fame'i vaatamas. mmm ja see ületas kõik need tantsufilmid, mis ma seni olen näinud nimelt ühe asja tõttu. üldjoontes oli ta täpselt niisama hea kui kõik need filmid kus on tantsu ja tralli, mida ma enne olen näinud (flashdance (klassika siiski), dirty dancing ja step up ja kõik sellised). üldjoonte all ma mõtlen siis tantsu ja koreot ja .. ei. tegelt selles suhtes meeldis mulle see film muusikavaliku kohalt teistest veidi paremini siiski. kinos tahtis jalg hirmsasti tantsu lüüa ja suu kaasa laulda. boonuspunkte andis tõesti tore koreo. väga hea efekt oli igal pool. jaa need kostüümid. väga bro. :D jaa siis see, mille poolest see film mulle meeldis, oli see, et see ei olnud üles ehitatud mingisugusele ühele suhtedraamale, vaid üldiselt sellele - kunstnikuks olemise teemale ja nendele raskustele jne..

ja see meeldis, et ma unustasin ära oma arvutijama ja oli hea vaadata ja oli nalja ja naeru ja kurbust ja pisaraid ja teadmatust. ma ei osanud arvata kuidas see täpselt lõpeb, film iseenesest, sest nende väikeste lookeste lõppu, mis selle filmi siiski moodustasid, ma oskasin veidi aimata, no eks see ole loomulik ka. ülesehituselt ka väga mõnus film. niiet. mulle väga meeldis. selline natuke teistmoodi tantsu ja laulu film :)

õnnetus ei hüüa tulles

jees! lõpuks on mul ka mingi arvuti mälu jama ja ta ei lähegi enam tööle. mitte kuidagi :P
et ma olen siis internetist veidi kaugemal mingi aja.
hopsassaa ja valleraa!

once upon a time

The black artist appeared on the threshold, wrapped in a swirling black cloak, smiling most ferociously, and the little tailor quaked and held up his splinter, thinking his foe would be bound to meet it magically, or freeze his hand in motion as he struck. But the other merely advanced, and when he came up, put out a hand to touch the lady, whereupon our hero struck with all his might at his heart, and the glass splinter entered deeply and he fell to the ground. And behold, he shrivelled and withered under their eyes, and became a small handful of grey dust and glass powder. Then the lady swept a little, and said that the tailor had now twice saved her, and was in every way worthy of her hand. And she clapped her hands together, and suddenly they all rose in the air, man, woman, house, glass flasks, heap of dust, and found themselves out on a cold hillside where stood the original little grey man with Otto the hound.

A.S. Byatt. The Glass Coffin.

Loen siin seda Possessionit. see on meil kevadsemestril koolis kavas. Muidu üldiselt ma hetkel veel raamatu kohta kommenteerida ei tahaks. olen alles viienda peatüki juures. aga no see muinasjutt. ma ei leidnud kuskilt kiirema otsimise käigus internetist tervet teksti. muidu paneks siia lingi täitsa ja soovitaks lugeda, sest see lihtsalt on huvitav. seda lugedes tekkis kohe tunne, et midagi on selle looga nagu valesti või ma ei tea :D. guugeldamisel selgus, et tegu on uues kuues vendade Grimmide looga. vist. põhimõtteliselt on muinasjutt nagu muinasjutt ikka, väike õnnetu mehike, kes sattub päästma printsessi, kes omakorda on vangistatud mingi kurja maagi poolt jne ja keegi on kindlasti ka loomaks muudetud. lisaks on võlulised võtmed ja väikeseks muudetud majad ja pudelitesse topitud inimesed. kõik see nagu annaks muinasjutu mõõdu välja, aga see stiil ei anna mulle rahu. terve aja oli tunne nagu Byatt naeruvääristaks kogu seda ettevõtmist ja oleks nagu natuke sarkastiline. esiteks juba see kui see nn little tailor päästab selle printsessi igavesest unest ja printsess ütleb, et you must be the Prince ja selle peale vastab too, et ega ma ikka ei ole küll mingi prints ja ma ei saa küll aru miks sa peaksid minuga abielluma siin praegu kohe nüüd. Ja natuke üldse tundub nagu olevat paroodia. mingid feminismuse vihjeid on seal ka.  ja kohati nagu käis kõik liiga kähku, täpselt nagu vaataks mõnd paroodiafilmi, kus kõik tegevused on ühel ajal ja riburadapidi ja ongi mitu filmi kokku pandud. juba sellest ühest lõigust saab tegelikult aimu kuidas terve see lugu üles ehitatud on. see ongi tegelikult üks mu lemmikkoht sealt. et noh. mis mõtttes see magician seal siis ei märganud seda väikest meest ja nii lihtsalt ära suri? ei ole normaalne :D

ja ma ei tea kas nüüd asi on minus või see ongi nii, aga see 'glass coffin' tundub ka olevat natuke sarkastiline.  ja noh,  printsess oli ka kuldsete juustega ja nii edasi, et nagu siis see peaks olema see, mida hing ihaldab?  või noh, mida iganes.. lumivalgeke. mis teema selle kirstuga üldse on? natuke selline 'matame elusalt ja vaatame  pealt ka kuidas asi välja näeb' teema ei ole? ja 'coffin'?? ma ei tea kas asi on selles, et teles on jälle vampiiride üleküllus, aga see vihjab mingitele poolsurnutele või surnud inimestele :D

lõpp on ka üldse selline, et materiaalsetel asjadel nagu kõik see suur ja tore kuldne loss, ei ole üldse tähtsust, tähtis on see, et saab vennaga jahil käia või siis kleite õmmelda, mis mulle selle loo juures tegelikult meeldis.

oeh. ma ei tea. mul oli huvitav ja lihtsalt tahtsin jagada. et kui teil on võimalus lugeda siis uurige kindlasti :) on 20 minutit huvitavat lugemist.

mittepassiivne eesti kodanik

eile Tartu uputas. rebastest. marsruudil sansaara - vilde pubi - narva mnt nägin kolme rebaste kampa rõõmsalt laulmas ja vandumas.. ehk siis vannet andmas ja kõva häälega kilkamas. värvikad olid nad ka.

ja trennis käia on ikka mõnus :) otsustasin, et lähen klassikalise tantsu trenni ka. see algab oktoobris. pidi parandama rühti ja muid asju ka.. seal õpetatakse meile siis kehahoiakut ja arabeske (igast pöördeid ühele poole ja teisele poole) ja muid siukseid asju. tundub mõnus.

tegelikult ma tahtsin kirjutada, et ma olen nüüd tubli kodanik ja andsin ka oma panuse eesti geeniteadlaste töö heaks. mõtlesin mitu korda loobuda, aga ma arvan, et see oli täitsa hea otsus, et ma lõpuks sinna kohale ikkagi läksin. lisaks osalen ma ühes kõrvalprojektis, mille käigus ma saan teada igast asju oma vere kohta. et nad siis teevad mingi ägedama analüüsi kui tavaliselt perearst teeks. et see on huvitav, kuna ma isegi ei tea oma veregruppi (ei tea kas see on õige sõna äää... blood type noh..). üldiselt ma olen kaalunud seda asja, et veredoonoriks minna, eks. aga pole jõundud selleni kunagi.. huvitaval kombel. ja see tädi kes minuga seal tegeles, ütles, et mul on väga hea veen :D haa. et sealt on hea verd võtta või nii. vot siis.

ja jaapani keel meeldib endiselt! :D

pidin ennast tund aega tagasi pooleks ehmatama..

sest. apparently, on mu arvutil memory problem, which can cause my computer to lose information or stop working. viimast ta siis tegigi. lihtsalt. lambist. ilma mingi hoiatuseta kadus pilt ära ja valmis ta oligi. ma juba mõtlesin, et ma tegin miskit valesti vm.. siis üritasin teda restartida mitu korda, ei õnnestunud. mitte mingit moodi jaa siis tegin miskit testi, mis võttis ilmatuma aja ja pärast seda startisin uuesti viimasest successful bootimise kohast. see kõik on minu jaoks siiski natuke ulme, ja mul oli täielik deja vu, sest esimese arvutiga, mis ma endale soetasin, juhtuski nii, et ta ei töötanud isegi mitte 24 tundi kui ta juba tegi sama nalja ja enam lihtsalt käima ei läinudki.. see ei olnud üldse lõbus. iga kord kui nii juhtub, mul läheb seest õõnsaks kohe.

ja obviously ei ole mul ju siin kaasas seda disci millelt saaks vistat uuesti restartida vm iganes ta teha soovitab seal vahepeal..

uskumatu, aga õnneks on kõik korras. praegu veel. mul käis juba silme eest läbi kõik see jada staffi, mille ma ära oleks kaotanud muidu. ei olnud tore.

terve selle aja olen ma üritanud artiklit lugeda.. (narrativity stuff) ja noh. ma olen üllatunud kui sealt miskit meelde ka jäi. kõige selle närvitsemise pärast..vahepeal ma ei suutnud keskenduda ja kirjutasin hiraganas jaapanikeelseid tervitusi paberile. sest sis ma sain vähemalt midagi teha. ja lõpuks ometi on peavalu üle läinud ja võiks nüüd keskendunult lugeda, aga juba peaks magama minema, et homme koolis reibas olla..

varsti jälle

böö

mul on nohu. halleluuja!

ma teadsin, et see juhtub, kui ma neljapäeval trennist tagasi tulin ja mõistsin, et ma oma kindad maha unustasin ja tuul natuke puhus ja tundus, et kamps oli ikka natuke õhuke siiski. mul on pidevalt samal ajal palav ja mõnusalt jahe ja ma ei oska miskit selga panna kunagi. mulle sellepärast ei meeldi sügised.. ega kevaded.. sest siis on mingi ebamäärane kliima. kuigi üldiselt need aastaajad mulle täiesti meeldivad :) aga nüüd on uims olla ja lugeda on ebameeldiv..

eile võtsime kartulit ka. hea ilm oli ja vanaema oli ülihäppi. äge. pärast tuli küpsetusfestival, mil valmisid pestosaiad ja majoneesiküpsised ja juuretisest valminud leib..mmm.. täna hommikul oli mõnus hommikusöök igatahes.

hetkel mu voodile vaadates on tunne nagu mul oleks kodus kudumisvabrik..

Ma arvan, et ma vist just sõin tüki kõige ideaalsemast šokolaadist ever.. Lindt Excellence intense mint.. on peale kirjutatud. oojaa. see on tume šoks. laav laav laav! :)

kõik on hästi.

soovitan vaadata üle filme, mis juba ammu vaadatud. tõsised filmid muutuvad mitte enam nii tõsisteks, heades filmdes märkad veel rohkem häid asju ja block busterites märkad üha enam teisi block bustereid ja aimad sekundeid enne ära dialoogi jätkumise.. ideaalne, kui eesmärgiks on natuke meelt lahutada :) täna vaatasime Spidermani esimest osa, mis osutus haledaks komöödiaks.. näiteks see peamine pahamees üritas kuidagi liiga palju paha olla.. ei ütle midagi halvasti, see näitleja on juba loomult paha poisi näoga, but still.. ei tundunud reaalne kohe üldse kõik see täna :D koomiks-komöödia. (tavaliselt ikka filmi vaadates unustad ära, et see pole tegelikult üldse päriselt).

käisime jaanaga jaana sokile lõnga ostmas ja mulle niiväga meeldib see, et alustasin nendega kohe :D, mis siis, et sada teist asja on juba pooleli. ma siiski ei saanud lõnga kapi nurka kurvalt ootama jätta. ja ma tegelikult juba ammu lubasin talle need teha :)

jaapani keeles peaksin ma nüüd oskama öelda, et ma olen eestlane ja ei ole jaapanlane :)

tsirkus barcelona

laik... LOVE her! VMAd tegid mihklile tribuuti ja suurem osa šoust oli tõesti tribuut - kõvasti vaeva nähtud kõigega. välja arvatud lõpp - see Jay-Z.. who came.. in a car! jah..
aga kõige ägedam oleks olnud siiski siis, kui meid Sandraga oleks pandud sinna creative tiimi ja me oleks saanud välja mõelda šou teema ja inimesed, kes oleks tulnud ja esitlenud jne.. sest MEIE oleks küll teinud siis juba täieliku british invasioni ja lisaks Russellile (kes on tegelikult tõesti segu Robertist ja Danielist) oleksime me pannud saadet juhtima ka Jeremy, of course, et Clarksoni ja tiimi ja oleks nemad pannud sinna sõitma autodes. jahh! usslimusiinides ja lasknud ümber maja sõita ja kordamööda lava peale kõndida hästi kaua.
ja siis lõpus me oleks pannud lava klavereid täiesti täis ja lasknud kõik briti näitlejad lava peale lahti ja nad kõik oleks klaveril aariaid mänginud ja kenasti lõõritanud. sest nad kõik oskavad seda.
ja robertit oleks ka rohkem näidanud kui beyoncet :D. tsikil on küll pikad jalad aga no kaua sa vahid neid..
ja sis meie oleks kindlasti andnud Kanyele hoopis ühe auhinna, sest milleks ilma jääda sellest ülinauditavast pildist kuidas ta tuleb lavale/või siis ei tule.. kuidas võtta.. ja siis talle "buutakse" näkku pärast seda "this is an outrage!" hetke, mil ta sellelt tundmatult country tibilt haaras tema momendi (kihkih). seekord ei õnnestunudki russellil midagi erilist ja skandaalset korda saata, vaid selleks osutus Kanye. :D kui kellegil ei õnnestu, siis kellegil ikka õnnestub..
ja ei saa mainimata jätta seda, et kui Russ ütleb, et ta seekord jonase vendade üle nalja ei viska, siis seda tal kuidagi ikka õnnestub teha.. ha!

ahjaa.. Russellit oli üle aja päris tore jälle näha :)

Gothic invasion

vaatasin tegelikult ära ka pilootosa "The Vampire Diary"st. mitte midagi erilist mo meelest. vampiirid nagu vampiirid ikka, üks "hea" ja teine "paha". kusjuures, üks on otsustanud loomadest toituda ja teine mitte (Twilight!), ja.. ülla-ülla - nad on tagatipuks ka vennad! ja siis on muidugi mingi tsikk kelle ümber kõik see lugu keerleb. ja siis on veel üleloomulikke võimeid - üks teine tsikk, kes väidab, et ta on selgeltnägija või midagi sarnast ja "paha" vampiir oskab udu ja kaarnatega ümber käia. lisaks on muidugi stseenid surnuaial - kohustuslik ofkoors gooti teema puhul..
ütleks, et klassikaline gooti stoori (gothic fiction) :)
ja siis seda ka, et natuke üritatakse.. kuidas nüüd öelda, Twilighti edule loota ja sellega sarnaneda, et tiinekatele see asi ikka peale läheks.
ühesõnaga. komöödia.

October Road

gee. ma ei suutnud jälle vastu panna.

Bryan Greenberg peaosas. Vaatasin seda Bride Warsi ja ta tundus seal kusagilt tuttav, see kusagilt oli Friday Night Lights ja kuigi ma väga väga üritasin ei õnnestunud mul meelde tuletada keda ta seal üldse mängis. nägu on üldiselt meelde jäänud. Ja siis ma vaatasin, et ta on veel mingis sarjas mänginud. ja teist nn peaosa mängib Laura Prepon (That 70s Show).

vaatasin sellest paar osa ja algus tundub selline kind of intriguing. selles mõttes, et lisaks tüüpilistele karakteritele (good guy/bad guy veidi boheemlaslik meesisik kellel on õnnestunud oma elus valesid otsuseid teha ja nüüd on ummikus ja üritab kõike siluma hakata, pretty boy/ladies man, kes tegelikult tundub olevat jahtimisest väsinud aga ei julge seda veel välja näidata - appiappi mis teised küll minust mõtlevad!, ja üldiselt frustreerunud, sest sõber unustas ta ära.. tervelt 10ks aastaks ja kirjutas ta veel raamatusse kah, ja mitte päris tõetruult; girl next door with a child (Pepron).. keegi täpselt ei tea kelle laps see on - ja on võimalik, et ta on selle esimese meesiku oma täiesti.. jne; ja siis muidugi üks kümneaastane witty child) on seal ka üks päris huvitav tegelane - shut-in - tüüp istub toas ja keeldub välja minemast, juba 5 aastat, uuesti avastamas toa uksest väljaspool asuvat maailma. kuigi, jah. ta siiski liigitub selle must-be friigi alla :)

nojah. üldiselt on see kirjanikust, kes naaseb kodulinna, millest ta õigupoolest oma raamatugi kirjutas. ära läks ta sealt 10 aasta eest, mil ta väitis kõigile sõpradele ja göörlfrendile, et ta tuleb muidugi tagasi.. ei tulnud. jaa siis on see face the music koht, kus kõik on tema peale pahased, et miks ta neid niimoodi kujutas ja miks ta ühendust ei võtnud jne. ja üldse.. kuidas tüüp siis sellest nüüd välja rabeleb? ja kuidas üle saada writer's block'ist, et kirjutada uus raamat.. huvitav küll millest seekord??

Edit: minu kahjuks või õnneks känseldati see sari teise hooaja lõpus ära, niiet sellele jäi väga lahtiste otstega lõpp. IMDB sõnul on sellele tehtud ka 10 mintsane lõpp, kus siis kõik ära seletatakse.. go figure..

damdidam

sandra ja maria ajasid mulle ka isu peale. tulemuseks on uus template. sedasi siis.
homme ujuma! aajee!

pruudid sõdimas

eilse päeva teemaga (see kurikuulus 09.09.09 ja pulmad) läks hästi kokku minu eilse õhtu filmivalik, mis tegelikult juhtus täiesti kogemata. Mia oli mind juba varem informeerinud sellest filmist ja kui nüüd veel mõned inimesed seda vaadanud olid, mõtlesin, et peaks siis ka ära vaatama, et mis seal nii erilist on.

üldiselt ma ei suuda mõista seda valge kleidi ja pulmade värki. misjaoks inimesed hulluvad ja misjaoks kõik see trill ja trall nii oluline on. ja pealegi, see on ju ainult paber. aga see on ainult minu arvamus asjast, ma ei mõista neid inimesi hukka, lihtsalt mina ei näe selles mõtet ja ärge vaadake mind imelikult kui ma ütlen, et mina ei taha abielluda, pole kunagi tahtnud. meenub miski seik keska ajast kui pidime inglise keele tunnis kirjutama kirjelduse minu unistuste pulmast vms.. sellel hetkel ma mõtlesin küll et watta hekk, mis mõttes? mitte iga tüdruk ei unista juba väikesest peale printsessiks saamisest vms. aga noh, nüüd ma jälle üldistan, sest mitte kõik pulmad ei ole need nö "valge kleidi pulmad". eniveis. ma näen asja nii, et kui inimesed sobivad, ja endaga rahul on siis pole sellist jama (jah, jama, sest kõige selle organiseerimisega kaasneb üks suuuur jama kogu aeg) üldsegi tarvis. inimesed saavad ilma selletagi koos hästi ja õnnelikult elatud. vot.

eniveis. filmist. mulle ei meeldinud see, kuidas ma teadsin kuidas see film lõppeb, täpselt.. alates sellest kui üks pruutidest oma peigmehega riidu läks ja siis teise pruudi venna silmadest oli kohe näha kuidas asi tegelikult peaks olema. no halleluuja. mis mulle meeldis oli see kuidas oli lahendatud filmi keskmine osa. sinised juuksed ja tantsutreener jne.. ja no issand see algus oli ka jube :D mulle meenub iseäranis üks stseen kus nad olid seal sõbranna pulmas ja seisid söögilaua ääres ja tsättisid seal miskit (arutasid raudselt kui lame see pulm ikka on ja kuidas nad ise paremini teeksid) ja siis tuleb peigmees, kahelt poolt. ja nad olid nii sünkroonis, et jube hakkas ja kõik see tundus nii leim, et ma kohe ei tea :D totally Hollywood. mis teha. miks ma selle filmi lõpuni vaatasin? sellepärast, et ta keskel suutis pinget pakkuda :P kuigi mulle see Anne Hathaway ei meeldi eriti.. aga Kate jälle meeldib.

ahem.. et siis.. mul tekkis küsimus.. missugust blogi te hea meelega loete? kas sellist, mis on piinlikult kirjavigadest puhas ja sada korda üle kontrollitud ja noh.. kuiv ja igav.. no ok. vahel ehk isegi tore, ent kõik laused on kenasti täislaused ja muud sedasorti asja.
või siis impulsiivset teksti? emotsiooni.. isikupära (kuigi see täislausetega kirjutamine võib ka täiesti jah isikupära alla käia) jne..

ma siin mõtlesin, või noh, märkasin, et ise ma küll ei viitsi lugeda (eriti pikki) tekste, mis on väga püüdlikult kirjutatud võibolla.. ma väsin poole peal ära ja enam ei viitsi. blogisid loen hea meelega siis kui nad on kirja pandud nii nagu inimene mulle mõnda asja tegelikult ka jutustaks. et siis.. sedasi :)