Juba nädal aega on imelik. sest hommikul ei saa gmaili tsekata, sest ei saa mõttetuid klikke teha internetiavarustes, sest ei saa otsida üles bahtini artikli asukohta raamatukogust, ei saa otsida infi spiritualismi kohta (seda ma näiteks pean tegema kirjanduse seminari raames), ei saa järele uurida, kes on see näitleja, mida ma just kinos nähtud treileris korraks nägin ja nimi meelde ei tule, ei saa vaadata oma lemmikseriaale jne.
et ma siis ootan ja ootan :D mõni päev läheb eriti aeglaselt. hale, eks?
ja ma siis mõtlesin paar päeva tagasi, et kas see, et ma magama ei jää õhtul on tingitud eelnevast, või hoopis täiskuust.
ja kõik see kokku on sublime. ehk siis pleasure from terror/pain etc.. viimasesse lahtrisse pange miskit vastupidist sõnale nauding..
sublime on ta ka seepärast, et juba nädal aega ma lõpuks ometi siis loengi sellest, mis on sublime. tegelen magistritöö eelnevate etappidega.. loe: iga päevaga läheb asi veel segasemaks. ma nimelt siiski ei tea veel täpselt, mis ma õigupoolest teha tahan, ja miks see kasulikuks võiks ostutuda üldse. sest mõttetuid asju me juu ei tee.. mkm.. ahja, sublime siis seetõttu, et tegemist on gothic fictioniga, millest ma loen. ja täitsa huvitav on. :)
põhimõtteliselt ma siis söön ja magan ja koon ja loen. nii see tudengielu käibki :D
teisipäeval käisin lossi tänava arvutiklassis, et vaadata üle jaapani keele kodutöö.. väike lauluke. jaajaa, ülla-ülla, arvutiklassi adobe ei tunnistanud jaapani keelt. nii palju siis sellest.
ja oma kevadsemestri raamatuga olen ka juba lõpusirgel. edasi võtan käsile Dracula ilmselt. vahepeal jõudsin kõrvalepõikena läbi lugeda ka Castle of Otranto, sellest ma kirjutan lähemalt raamatublogis vist ikkagi :P
ahjaa. sellest klassikalise tantsu tunnist ka siis. õppisime jalga sirutama ja käsi õigesti hoidma ja arabeske tegema veits. noh. seda teooriat. päris põnev. kontemurdev ei ole ka, niiet kavatsen uuesti minna :)
jaapani keeles oli meil teine töö, mis läks ka kenasti. seekord õnnestus mul hooletusest ka üks viga teha. mis on nii minulik :D aga nojah. esmaspäeval kirjutame tööd hiraganast katakanasse. juhhei!
ahjaa. tahtsingi sellest ka kirjutada. et kuidas küll inimesed saavad nii aeglased olla! ma ei taha küll olla mingi snoob või siuke asi, no aga kui me juba kuu aega räägime tunnis, et ei ole mitte gakusei vaid gaksee ja et tuleb öelda nime taha san ja üldse on meil käsil wa-des laused, mis on niii lihtsad iseenesest. ja et kui ta ütleb, et loe nii nagu on harjutuses ette nähtud siis loed ka nii. issand jumal kui down saab ikka olla. ja kui ei viitsi õppida ja ei taha tööd teha, mida sa siis tuled sinna tundi tempot maha võtma?? teistel on igav samal ajal kui õppejõud ees juba viiendat korda üht ja sama reeglit seletab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar