püha

käisin kodus.
mm..tore oli. seekord olid kõik kohal. ja tädi nägin ka lõpuks üle pika aja. ja Theodoriga sai ka lennukit mängitud.
ma ikka igatsen ema tehtud toite.. täna juba teist päeva mõtlen sellele ema tehtud hautisele, millest eile sain osa vaid veidi, sest rong juba läks kohe kui söök valmis sai. õunakooki sain kaasa. ema on hüpersuper!
tegelikult tahtsin isadepäevast rääkida ka. käisime surnuaial vanaisa haual ja muudel isa esiisadel külas. seal oli ilus, järjekordselt. mulle meeldib surnuaial. ma ei tea, sellel vähemalt. seal on rahulik. uurisime veel igasuguseid põnevaid riste. väga ilusaid oli. sellised sepistatud olid. ja millegi pärast põõsaste vahel. kahju.

ma olin juba mitu aega mõelnud vanaisa peale. see lugu jaapani inimestest pärast teist maailmasõda (Obasan) pani mõtlema. seal on palju juttu vaikusest. mitmest erinevast vaikusest. peategelast ema oli nö kadunud, tegelikult sai ta Nagasakis surma, ja suhtles temaga kuidagi vaikusetaasandil or sth. noh. ja mõtlesin siis, et tegelikult mäletangi vanaisast ainult seda kuidas ta lõhnas ja seda kuidas ta naeratas ja muidu muhe oli. imelik. ta on juba mitu aastat "ära" aga enne pole selle peale nii palju mõelnud. vanaisa võiks ikka olla alles veel. tunnen puudust. isa on ikka nii tema moodi tegelikult. ja see on ainult hea :) ma ei tea kas ma olen imelik aga mina oma vanemates küll miskit negatiivset ei leia. võibolla midagi on, aga need asjad lähevad meelest, või ei tüki esile. vahel ikka ajab midagi närvi aga noh.. see on normaalne?.

njah.. over and out. magama.
täna ei teinud midagi mida vaja oleks kooli jaoks. laiskvorst nagu ma olen. vähemalt viitsisin selle übervastiku teksti hommikul ära lõpetada. need lähevad iga kord aina nümedamaks.