eile. hommikul otsustasin koju sõita. emale sobis see, mis jõuab 14. 30. jõudsin ilusti bussijaama, ostsin pileti ära, mingeid probleeme ei tekkinud. läksin välja ja vaatasin, et bussi pole kuuendas peatuses, on viiendas, bussil on kiri, et sõidab Rakverre, liini number on 167 or sth. piletil on kirjas, et buss väljub kuuendast peatusest ja liini nr on 164.. muidugi kehastun segaduses blondiiniks. igaks juhuks ikkagi ronin olemasolevale bussile. bussijuht ei ütle midagi kui piletit näitan, ju siis on kõik korras. palav on ja uni on ka. sean end sisse kahetunniseks sõiduks, klappidesse voolab hooverphonic. kuid ikkagi juurdlen selle üle kuidas nad mulle sellise imeliku pileti said anda. möödub umbes pool tundi ja me seisame Tabivere peatuses. Siis ma taipan, et kui ma bussile astusin EI olnud kell ju tegelikult 14. 30, nagu mu piletil kirjas, oli 12. 30. sellest ka segadus. lihtsalt geniaalne hajameelsus või blondiinsus. täiesti mõistatuslik on see kuidas ma saan osta piletit poole kolmesele bussile kui ma tegelikult tahan poole ühesele minna.

täna. ma puhastasin oma elu esimese vikerforelli. jõle :D ma vähemalt tean nüüd kuidas seda enam-vähem teha, aga uuesti ma seda ei teeks, eriti hea meelega. süüa on teda küll üsna tore nüüd on meil sügavkülm madalrõhust/äikesest tingitud hullunud hapnikupuudusesse surnud vikerforelle täis.

mõni päev enne seda. avastasin enda jaoks geniaalse seriaali Weeds. perekonnast kes elab tüüpilises suburbias jaaa kelle pereisa sureb südameatakki while väikse pojaga tervisejooksu tehes... aga see pole üldse oluline. oluline on see kuidas nende skinny white bitchist ema hakkab gängsta drug-dealeriks ja elu hoopis huvitavaks läheb. huvitavamaks läheb ta veel rohkem kui neile tuleb appi eluga koupima onu Andy.. mõnus absurdikas..