brother=bother?

on seal mingi kokkusattumus, et sõnadel BROTHER ja BOTHER erilist vahet ei ole? :D

vahel võiks neile küll võrdusmärgi vahele joonistada. vähemalt nii kaua kuni nad suureks pole saanud.

sest: little brothers love to bother you. 

ja nad kohe naudivad seda.

see kõik võib nüüd kõlada veidi masendavalt ja virisevalt, kuid pole üldse nii. see lihtsalt on üks vendade omadus ja fakt. neile tuleb siis lihtsalt mõni muu põnevam tegevus leida (kahjuks on see üsna raske).

mõned võibolla on kuulnud seda meie pere üht lemmikväljendit: "tahad ajan sind närvi!?" kusjuures sõna närvi tuleb hääldada sealjuures pikalt ja rõhutatult a la 'närrrvii' :). see pärineb Reinult kui ta oli umbes kolme aastane vist, või midagi sinnakanti. Rein oli jälginud seda, kuidas täiskasvanud käituvad (ilmselgelt) ja siis ta tuli selle lausega ükspäev lagedale. ta ei öelnud seda meile, vaid tädile, kes hirmsasti armastas närvi minna kui mainiti sõna 'liha' näiteks :D (söögi teemad toovad esile alati päris tugevaid emotsioone). ja nii ongi see nüüd meil väike omavaheline nali, mida ei olegi vist võimalik hästi ära seletada. ja see kuidas minu väikevennad armastavad kõiksuguseid totrusi teha selleks, et mind kiusata võib kõik selle lausega kokku võtta. and just because it's fun.

Rein oli väiksena üldse väga vaimukas. kui me veel väikesed olime, siis ema ütles meile õhtuti pärast mõne filmi vaatamist vms alati: "Nüüd (paus) magama!". mitte käsuna vaid sellise faktina pigem. mingi aja pärast hakkas ka Rein sedasi ütlema. ja kujutate ette ühte kolmeaastast sulle ütlemas: "Nüüd, magama!" :D

oh I love my little brothers, but they can sometimes be a bother :P

vaatepunktide erinevusest

jätkuks mu eelmisele postitusele..

jutt siis sellest kuidas erinevad generatsioonid mõtlevad sellest, miks õue võiks minna :)

MINA.

vaatan aknast välja, mõtlen: ohh, vägev ilm, läheks õue. jalutaks koduaiani või miskit. äkki saab mõne toreda pildi. mõeldud tehtud.

EMA.

ema sõitis koos isaga minust poolel jalutuskäigul mööda ja mõtles, ohh täna on ilus ilm, tüdrukul on fotokas kaasas. tore-tore. (great minds think alike). isa olla samal ajal mõelnud, et imelik et riin nii paksult riides on. 

VANAEMA.

selgituseks nii palju, et nii 5 aastat tagasi elasime me vanaemast üle tee. aga siis oli tulekahju ja enam ei ela (lootust on et lähematel aastatel siiski jälle). teel poodi märkas vanaema mind, kes ma süvenenult lumehelvest üritasin pildistada, ja mõtles: küll see riinuke on nii õhukeselt riides. hiljem, kui ma juba teda märkasin ja juttu läksin rääkima, mõtles ta: küll need saapad on tal ikka libedad, peab ettevaatlik olema (mida ta korduvalt mureliku häälega ka mulle kuulutas, lisaks "õhukesele riietusele"). ja miks ma ometi tema juurde tuppa ei taha minna, et siin õues kurbliku näoga aia poole vaatan.

mina mõtlen, et paganama palav on. müts on peas ja kindad käes, villased sokid ka jalas. täitsa mõnus on tee peal uisutada. polegi ammu saanud sedasi teha. ja aeda sisse ei saanud ka hüpata, sest lumi oli liiga sügav. ma saan vanainimesest muidugi aru küll. ega ta ei mõista, et mul on ju absoluutselt igal pool soe ja palav. arusaadav. ta pole minuga koos loengus istunud, kus teised on jopedes ja mina maikaväel. "kurbliku nägu" olla ta emale hiljem poes kommenteerinud. sest tunni aja pärast oli vanaema ikka veel poes, kui ema kohvi ostma läks. ja vanaema juurde lähen siis kui ma tahangi toas istuda ja kuulata, mis ta räägib. mitte siis, kui on ilus ilm ja õues on ka tore jalutada, üksinda ja omaette :)

Rein tegi mulle justsama teatavaks, et tema on näinud liblikat liuglendu tegemas.
Kas teie olete?

täielik feil

täna ma keetsin kartuleid.

teate küll, et turult juba saab värskeid ja värki. ma siis mõtlesin siin üksi kodus olles, et olen tubli ja värki ja teen süüa. võtsin kotist kartulid ja kukkusin koorima, ise mõtlesin, et küll on ikka imelikult pehmed, mingi kahtlane värk.. 

ühel hetkel ma väsisin nende pisikeste jubinate koorimisest ja kutsusin jaani appi XD jaan oli targem ja teadis, et teises kotis on värskemad kartulid XD ülim blondiinsus minu poolt muidugi. 

me siis tegime suitsukatet ja panime peale mõne värskema ka. nüüd teeme testi, et kas keegi aru ka saab, et miskit on valesti :P

lauamängundusest

Mängid siin ja mängid seal. Kaotad ja võidad. Naerad ja... nutad? :D Andrease puhul siiski mossitad.

Suurema osa oma lauamängimise ajast olen ma veetnud siiski kodus. Seal saab mängida Aliast ja Maailmade Imesid ja Yatzyt.

Selle viimasega meenub üks aastavahetus mitumitu aastat tagasi, kus me isa ja teistega mängisime terve öö läbi. Ära ei väsinud. Möödunud aastavahetusel mängisime jälle. Aga mitte nii kaua. Vanaks hakkame jääma vist.

Ja mis me siis avastasime jälle? Või õigemini kinnitust sai fakt, et meie pereliikmed ei suuda/ei taha kaotada :D. Võit on peamine. Eriti lööb see välja nooremates Alperkides. Siis me oleme kergesti ärritatavad, eriti kui sõna ei tule meelde, või teine ei saa kohe kuidagi aru, mida sa üritad seletada. :D õnneks möödub see rõõmsas meeleolus. Ja kindel fakt on see, et me hakkame alati, ALATI mingi asja üle vaidlema, olgu need mängureeglid või mingi asja olemus või selles, keda juudid kummardavad. See on meil veres ja kohati me isegi naudime seda. Ma ei pane seda ise väga tähele kui kergesti ma teistega vaidlema hakkan tegelikult :D sest see tuleb mulle nii normaalselt ja ma ei mõtle sellega kunagi midagi halba. Veel vähem vaidlen ma selle inimese vastu. Vahel meeldib mulle lihtsalt asju teisest vaatepunktist vaadata, ma ei pruugi sellesse ise üldse uskudagi. Ja tuleb tuline arutelu. Välja arvatud siis kui isaga vaielda, isaga vaieldes peab alati olema kindel selles, mida sa arvad ja mõtled. Niisama eriti pole mõtet vaielda. Siis sa ei võida kunagi.. aga isa on selline kangekaelne ka, et ega ta ei jäta enne kui ta näeb, et see asi on kuskil mustvalgelt kirjas. Ma olen täitsa samasugune.

Üks eredamaid hetki oli see kui me öösel kell 1 alustasime järjekordse täringumänguga ja jaana alustas spordireportaaži ja see kestis terve mängu aja ja naerulihased olid pidevalt töös. Lõbus.

Üks erinevus siiski sõprade ja perega lauamängude mängimisel on see, et sõpradega ma nii väga ei vaidle. Pigem naeran rohkem. Tahaksin teha eksperimenti ja mängida kodus seda Eesti mängu. Huvitav kui kiiresti jaks otsa saab :D

Ahjaa. Ja neid memory mänge nad ei taha ka minuga mängida, sest nii umbes 6 aastat tagasi ma tegin neile kõigile pähe kogu aeg ja nüüd nad pelgavad seda mängu. Kõik peale Reinu, sest ta viitsib meelde jätta asju :P



Aga tegelikult mulle meeldivad lauamängud.

armastus käib kõhu kaudu vol 3

mõtlesin siin selle peale, et kui hea on, kui sul on sellised sõbrad, et näiteks köögis süüa tehes ei jää keegi kellelegi ette ja ei ole ebamugav ja kõik asjad saavad normaalselt tehtud. tööjaotus tekib kuidagi. või miskit. ja lõbus on :P ma ei tea. seda ei saa hästi seletada. seda peab kogema. eile mul täiesti õnnestus seda kogeda. tegelikult on seda ennegi juhtunud.

ma olen kogu aeg arvanud, et peab olema lihtsalt hea istuda ja rääkida ja olla. ei pea tegema midagi. aga samas ei tohiks see olla selline olukord, kus inimesed istuvad ja on kuidagi pingutatult sotsiaalsed.

eniveis. praegu ma iga kord siiski ootan seda, kui saab sõpradega koos süüa teha ja niisama juttu puhuda. need on minu meelest kõige toredamad ja mõnusamad õhtud.

mul on kodus sama tunne, kui me õega näiteks süüa teeme.. üsna tihti osutub see koogiks. :D aga. see ei ole oluline. oluline on see, et me paneme näiteks queeni või buble CD mängijasse üürgama ja selle taustal saab lauldud ja süüa tehtud ja äge on.

nüüd ma üritan oma suitsujuustu ära süüa ja siis bussi peale liduda. varsti saab Tallinnasse ja siis Miaga teatrisse ja siis koju kuuske tooma :)

ahjaa. ja ma olen väga õnnelik oma esimese jõulukingi üle :)

hmmmmm...

et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..

suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.

ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.

kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!

et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.

HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.

ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.

Some drink, some smoke, some do both, I watch TV shows, and dance.

õues on jamad ilmad ja nina hästi välja ei taha pista. aga.
neljapäeval käisime isa-ema-jaanaga põllameeste üritusel. sellisel kus antakse palju süüa ja tehakse imelikke asju :D näiteks nagu kiviviske võistlus vms. pärast oli tannu and teh sun, kes ei rõõmustanud tiinekaid autogrammide jagamisega vaid panid kohe ajama. see-eest andsid nad korraliku kontserdi. jätsid parema mulje kui noorkuu tookord muugas. muidu toimus asi huvitavas kohas nimega toosikannu, täiesti pärapõrgus kuid totaalselt mõnus. isa ütles küll, et maal näeb selliseid kohti igal pool aga linnainimestele võiks päris meeldida selle koha nägemise eest raha maksmine.
sellest kuidas mina Tv šõusid vaatan tahtsin rääkida. nüüdseks olen ma vist kõik jane austeni ekraniseeringud ära näinud :D sufasin rube'is ja vahtisin. täheldasin ka seda, et kõigest on kaks varianti. tavaliselt üks üsna hiljutine ja siis teine üsna vana, nii kaheksakümnendatest, oli ka üheksakümnendatest, suurim vahe oli see, et ühe variandi olid teinud ameeriklased ja teise inglased. ma ütleks, et (kuigi ma kõiki muidugi läbi ei vaadanud ent viskasin pilgu siiski peale)
inglise omad on eranditult paremad. ameeriklased kas üritavad jäljendada briti aktsenti või on asja liiga hollivuudistanud.
viimane kreisi kogemus oli nüüd laupäeval sugulaste juures kus pärast päikese loojumist sai mingi suvalise süldibändi taustal või järgi rokenrollitatud isa ja tädi ja muude sugulastega. tagantjärele tundub üsna sürr :D kuidas täiskasvanud inimesed jooksevad ringis ja teevad kahtlaseid hüplevaid liigutusi, midagi kankaani ja vene meeste rahvatantsu vahelist "põgene vaba lapse" saatel. nüüd ma siis tean, kust ma selle pisiku pärinud olen.
tore on ka see, kui sult küsitakse, et kas ma olen sealt Tamme suguvõsast ja ma lolli näoga otsa vahin kõigepealt sest muidugi, ei ole ma mingi Tamm ega tammet, ma olen ahlberg. huvitav. et mispidi ennast identifitseeritakse. ei hakanud talle väitma ka seda, et omaarust olen ahlberg, aga noh, tegelikult, kui nüüd loogiliselt võtta olen tamme suguvõsast ka jah.. :D siis lihtsalt noogutasin selle peale, mille peale vanamees ühmas, et, ahjaa.. Mary tütar, maryt ma tean küll. ja seda mitu korda õhtu jooksul.