Detox - it's Sublime

Juba nädal aega on imelik. sest hommikul ei saa gmaili tsekata, sest ei saa mõttetuid klikke teha internetiavarustes, sest ei saa otsida üles bahtini artikli asukohta raamatukogust, ei saa otsida infi spiritualismi kohta (seda ma näiteks pean tegema kirjanduse seminari raames), ei saa järele uurida, kes on see näitleja, mida ma just kinos nähtud treileris korraks nägin ja nimi meelde ei tule, ei saa vaadata oma lemmikseriaale jne.

et ma siis ootan ja ootan :D mõni päev läheb eriti aeglaselt. hale, eks?

ja ma siis mõtlesin paar päeva tagasi, et kas see, et ma magama ei jää õhtul on tingitud eelnevast, või hoopis täiskuust.

ja kõik see kokku on sublime. ehk siis pleasure from terror/pain etc.. viimasesse lahtrisse pange miskit vastupidist sõnale nauding..

sublime on ta ka seepärast, et juba nädal aega ma lõpuks ometi siis loengi sellest, mis on sublime. tegelen magistritöö eelnevate etappidega.. loe: iga päevaga läheb asi veel segasemaks. ma nimelt siiski ei tea veel täpselt, mis ma õigupoolest teha tahan, ja miks see kasulikuks võiks ostutuda üldse. sest mõttetuid asju me juu ei tee.. mkm.. ahja, sublime siis seetõttu, et tegemist on gothic fictioniga, millest ma loen. ja täitsa huvitav on. :)

põhimõtteliselt ma siis söön ja magan ja koon ja loen. nii see tudengielu käibki :D

teisipäeval käisin lossi tänava arvutiklassis, et vaadata üle jaapani keele kodutöö.. väike lauluke. jaajaa, ülla-ülla, arvutiklassi adobe ei tunnistanud jaapani keelt. nii palju siis sellest.

ja oma kevadsemestri raamatuga olen ka juba lõpusirgel. edasi võtan käsile Dracula ilmselt. vahepeal jõudsin kõrvalepõikena läbi lugeda ka Castle of Otranto, sellest ma kirjutan lähemalt raamatublogis vist ikkagi :P

ahjaa. sellest klassikalise tantsu tunnist ka siis. õppisime jalga sirutama ja käsi õigesti hoidma ja arabeske tegema veits. noh. seda teooriat. päris põnev. kontemurdev ei ole ka, niiet kavatsen uuesti minna :)

jaapani keeles oli meil teine töö, mis läks ka kenasti. seekord õnnestus mul hooletusest ka üks viga teha. mis on nii minulik :D aga nojah. esmaspäeval kirjutame tööd hiraganast katakanasse. juhhei!

ahjaa. tahtsingi sellest ka kirjutada. et kuidas küll inimesed saavad nii aeglased olla! ma ei taha küll olla mingi snoob või siuke asi, no aga kui me juba kuu aega räägime tunnis, et ei ole mitte gakusei vaid gaksee ja et tuleb öelda nime taha san ja üldse on meil käsil wa-des laused, mis on niii lihtsad iseenesest. ja et kui ta ütleb, et loe nii nagu on harjutuses ette nähtud siis loed ka nii. issand jumal kui down saab ikka olla. ja kui ei viitsi õppida ja ei taha tööd teha, mida sa siis tuled sinna tundi tempot maha võtma?? teistel on igav samal ajal kui õppejõud ees juba viiendat korda üht ja sama reeglit seletab.

õnnetus ei hüüa tulles

jees! lõpuks on mul ka mingi arvuti mälu jama ja ta ei lähegi enam tööle. mitte kuidagi :P
et ma olen siis internetist veidi kaugemal mingi aja.
hopsassaa ja valleraa!

pidin ennast tund aega tagasi pooleks ehmatama..

sest. apparently, on mu arvutil memory problem, which can cause my computer to lose information or stop working. viimast ta siis tegigi. lihtsalt. lambist. ilma mingi hoiatuseta kadus pilt ära ja valmis ta oligi. ma juba mõtlesin, et ma tegin miskit valesti vm.. siis üritasin teda restartida mitu korda, ei õnnestunud. mitte mingit moodi jaa siis tegin miskit testi, mis võttis ilmatuma aja ja pärast seda startisin uuesti viimasest successful bootimise kohast. see kõik on minu jaoks siiski natuke ulme, ja mul oli täielik deja vu, sest esimese arvutiga, mis ma endale soetasin, juhtuski nii, et ta ei töötanud isegi mitte 24 tundi kui ta juba tegi sama nalja ja enam lihtsalt käima ei läinudki.. see ei olnud üldse lõbus. iga kord kui nii juhtub, mul läheb seest õõnsaks kohe.

ja obviously ei ole mul ju siin kaasas seda disci millelt saaks vistat uuesti restartida vm iganes ta teha soovitab seal vahepeal..

uskumatu, aga õnneks on kõik korras. praegu veel. mul käis juba silme eest läbi kõik see jada staffi, mille ma ära oleks kaotanud muidu. ei olnud tore.

terve selle aja olen ma üritanud artiklit lugeda.. (narrativity stuff) ja noh. ma olen üllatunud kui sealt miskit meelde ka jäi. kõige selle närvitsemise pärast..vahepeal ma ei suutnud keskenduda ja kirjutasin hiraganas jaapanikeelseid tervitusi paberile. sest sis ma sain vähemalt midagi teha. ja lõpuks ometi on peavalu üle läinud ja võiks nüüd keskendunult lugeda, aga juba peaks magama minema, et homme koolis reibas olla..

varsti jälle

fk

mu arvuti on jälle katki. kasutuskõlbmatu. fkfkfkfk.
tähendab. arvutiekraan on kasutuskõlbmatu
eile juba frustreerusin or sth.. ratsionaalsus eelkõige. ma üllatusin muide, et ma endast välja ei läinud. suht rahulikuks jäin. ilmselt ma olen igast jamadega juba nii harjunud , et ma kuigi lausa ootasin juba midagi sellist.
over and out.

mis mõttes nagu?

me läheme nüüd novembris teatrisse. kolme aasta jooksul vist kolmas kord kui vanemuise uksest sisse astun. üks oli veel, aga see oli lihtsalt kontsert. polnud päris teater.
täna näitas elo lemmikõppejõud meile videot kuidas šamaanid trummi teevad. hiljem ütles ta, et see variant oli kindlasti tellitud värk ent muidu oli päris huvitav. augu puurimiseks kasutas ta mingit huvitavat naaskli moodi asja kuhu oli nöör ümber keritud ja mingi asjandus küljes nii et ta käitus nagu puur, ainult et kondimootoriga. uni tahtis kangesti peale tulla, sest mingi ümin käis taustaks :D eniveis. teises filmis olid mingid handi lapsed kes nägid välja täpselt nagu nukitsamees. tüübid püüdsid kala naftaga reostatud veest. täitsa hull. ja siis ta muidugi otsustas, et täna ta ei viitsi rohkem midagi rääkida meile. lahe. 20 minutit istusin koos eloga lossi koridoris ja nautisin päikest.
täna saan lõpuks oma juhendajaga ka kokku. loodan et läheb hästi ja värki ja kaua ei pea jutustama. mulle ei meeldi kaua jutustada :P ja et ta on rahul mu ideega. noh jah. palju lugemist ootab täna ees.
ja ma arvan, et see tõlke seminar on mingi trikiga värk. sest peaaegu iga kord on mul sellega mingi jama. seekord ei saatnud mailhost mu kirja ära ja kui ma Lossi arvutiklassi kohale jõudsin, polnud postkastis midagi. jooksin koju tagasi. helistasin mariale. õnneks oli ta kodus ja sain tema juurde printima. seekord saatis kirja ilusti ära aga maria süsteem ei tundnud minu wordi faili ära. jooksin uuesti üles tagasi ja salvestasin varasemasse formaati. igaks juhuks panin usbi peale ka. läks õnneks. maria andis mulle veel päris õunamahla ka kaasa. megahea oli. kui tundi lõpuks kohale jõudsin oli möödas juba mingi 25 minutit vist ja nad olid just kontrollimisega alustanud. et selles suhtes mul vedas. jooksutrenn oli ka asja eest ilmselt jah.