hmmmmm...
et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on
väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.
ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.
kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!
et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.
HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.
ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.
