ma sõiman iseennast hetkel. inglise ja korea keeles.. nii vahelduse mõttes.. rohkem tuleb korea keeles kusjuures, sest viimasel ajal ma olen päris palju korea slängi õppinud. niiet ma oskan nüüd natuke lausa ropendada. ma enne ei osanud. jaaa.. kkeee mongchongi... naayaa. jah. kes aru saab siis palju õnne. see ei olnud veel see kõikse hullem koledus, mida öelda. aga siiski. hetkel olen ma ennast ületanud ja võin sõimata küll ennast lolliks korea keeles. ha. ma jõudsin isegi siia procrastinatima.. hetkeks katsetasin kusjuures vene keeles ka, niisama, et näha kas ma ikka oskan. ei oska väga.

baibai.

mind just ründas mõte, et peaaegu et kõik toredad inimesed on kuskil far far away.. just praegu sellel hetkel.
üks Ungaris
teine Taanis
kolmas Hipaanias
neljas Indias..
and so on
and I kind of felt alone and fragmented.

oh, aren't we so postmodern today?

cheeky monkey

kes mäletab veel kuidas olid lood Kanye, Love Lockdown'i ja minuga aastal 2008? nagu kõik targad inimesed teavad, siis ajalugu kordub. 

taustainfoks nii palju, et tema pidevalt muigvel ilme seal videos on minu jaoks veits kriipi, kuna ta mängis ühes teises kohas päris usutavalt külmaverelist  südametunnistuseta palgamõrvarit, kes ei rääkinud palju (kuigi tema evil smirk ütles juba kõik), kuulas depressiivset klassikalist muusikat ja jõi kallist veini (ain't that a show-off)

but he looks damn fine in that suit.

ja see kitarriga ahv on chill.

plusspunkte lisab ka see, et video on must-valge ja naised on ka päris ägedad :D

ja see lugu mõjub mulle nagu rootsi hip-hop. et siis hästi.

no, not a square dance

möödunud nädalavahetusel seadsin mina sammud tallinna poole. miks? tantsima, ikka tantsima.
käisin oma elu esimesel kõhutantsu festivalil. ee.. workshopidega. mingites laagrites ja värkides ma olen ikka käinud, aga selliseid päris pärismaiseid kõhutantsijaid pole veel oma silmaga õnnestunud mul näha ja katsuda (kui välja arvata see üks, keda me Hurghadas mingis koopaklubis 'tantsimas' nägime).
ma siis läksin ka ühte trenni, kus õpetas meile trummi (teatud liiki köhutants XD) üks rõõmupallist iisraellanna. ja kui me olime harjunud sellise nurgelise tantsuga trummi puhul, siis tema võttis kõik meie eelarvamused ja viskas kus seda ja teist. sest tavaliselt on need trummikad sellised kus tibid seisavad paigal ja teevad igasuguseid puusaringe ja värinaid ja laineid ja nõkse ja mida kõike veel sedasi hmm.. kuidas nüüd öeldagi in a restricted manner. Nii ta siis ütleski, et see tants ei ole mitte square, yes (jah, ja siinkohal võivad inglise fillid mõelda selle sõna konnotatsioonidele, mis on kõik sel puhul tõsi :D). it is floowing.. which I loooved. natuke meenutas seda kaasaegset tantsu sest midagi ei tulnud eriti välja, ja siis ta oli inspiratsiooniks kasutanud ka kõiksugu muid tantsustiile ja siis oli üldiselt väga mõnus jungle style. ja karmid tuimad eestlased nagu me oleme, emotsiooni on meist raske kätte saada. õnneks leidus seal lätlasi ja leedukaid ja venelannasid, kes selle kõik korvasid :D
eriti tore oli see, et ta meid inglise ja vene segakeeles õpetas, ja siis cheburaska lugu laulis. jõle kift naine. ja arvestades seda, et ta polnud vist ilmselt mingi 24 tundi maganud oli ta superenergiline.
and gosh, she makes it look so easy..

ja siis põhjusmõtteliselt on novembrikuu meil tantsukuu, sest iga nädalavahetus saab kuskil tantsidaaa :) kostüümides. äge.

a pretty song

leidsin täna jõhvikate 'treasure box'ist imeilusa laulu. :)
see naine lihtsalt oskab nii laulda et on hea. on repeat.

smooooth..

hehe. ma puht sportlikust huvist klikkisin 'subscribe' sment'i kanalil ja nüüd olen kogu aeg värske K-kraamiga kursis XD. eniveis. ma siin vaatan ja tahan ka sedasi osata.

seda ütleks ka, et see triibulise särgiga tüüp hõivab kogu tähelepanu kogu aeg. ei tea kas asi on särgis või selles, et tal on kõige lühemad püksid, juustes, häppi-gou-laki ättituudis või hoopis tema tantsuoskuses.

informatsiooniks nii palju, et see on video sellest kuidas selle laulu järgi tantsima peaks. vist?

Love Love Love

mm.. see pikajuukseline on mu K-lemmikhäälega poiss :) ja laul on ka lahe.
mis siis, et ei ole enam nii väga poiss.

jalgpall on ka mind halvanud ja nüüd veedan suurema osa ajast teleka ees.

ma tahaks ainult seda öelda, et misjaoks on inimesed sellise suhtumisega nagu jalgpalli oskaks mängida ainult paar euroopa riiki ja lõuna-ameerika?? ma ei mõista aru saada.. 

minu meelest on isegi mõni aafrika meeskond (siinkohal tervitan ghanalasi) näiteks parem mõnest igavalt mängivast euroopa riigi meeskonnast (hint hint kreeka :D). tore on vaadata kui ei käi pidev passimine (seda nii inglise kui eestikeelses tähenduses :P).

ja üldsegi:

eniveis. mina olen kahe käega poolt, et võiks vahelduseks võita miski muu riik kui brasiilia või itaalia või prantsusmaa või ma ei teaa.. hispaania oleks ka igav :D

ja türklastest tunnen ka puudust, sest 2008 EMi tegid nad igatahes põnevaks..

I admit. I have a problem.

I am a dramaholic.
eniveis. jutt mia ja minu vahel käib sedasi:
mia: mis teed?
mina: istun foorumis. korea draama foorumis. nagu eriti mõttetute asjadega tegelen.
point on siis selles, et ma pean postitama 30 replyd et saada omale avatar. noh see pilt oma nime kõrvale. ja noh.. ma tahan seda. puht epukalikel põhjustel. sest ma tahan ka äge olla ja postitada oma arvamusi mingi ägeda pildi tagant ja mingi ägeda sloganiga. aga jah. mul hetkel on ainult 18 ja siis ma tegelen sellega, et oma arvamust avaldada teemadel kas Lee Jun Ki või Lee Min Ho on äge või mitte või siis et mis storyline hetkel huvitav tundub või siis millist doramat ma viimati vaatasin...
sellised eksistentsiaalsed probleemid on meil täna.

kurioosum

ma siin ükspäev leidsin miski sellise arvustuse:
Japanese Entertainment seems to have long since discarded the principle of their talents being just plain pretty. When looking at this variety show, we’re given the pleasant impression that Johnny’s Jimusho provides actual talent to go with their sparkly men. KAT-TUN, right now one of the most popular and record-breaking j-pop groups in Japan, have taken it upon themselves to host a show that packs laughs at every corner and even some bizarre moments that you can’t help but laugh at all the same. Highlights include popular guests you’re likely to see in your favourite dramas or j-bands, skits alongside some pretty ingenious comedy, travels to different regions of Japan that you might have been curious about, music that’s surprisingly catchy, and a group of six guys on a journey to make j-entertainment known for more than just its pretty faces.

Each of these six has something to bring to the table in terms of this show’s popularity. It might be Kamenashi Kazuya’s concentrated, but playful improvisation, Akanishi’s straight-faced, witty statements contrasted with his perpetually ‘baka-like’ state, Taguchi’s acrobatics and juggling shadowed by his hysterically lame sense of humour, Koki’s awesome one-liners mixed with his short-lived patience for Taguchi, Ueda’s quiet, calm demeanor shadowed by his abrupt and sometimes off-putting random sense of humour, and Nakamaru’s slip-ups, sharp comebacks, and wicked beat-boxing.

Quite honestly, you don’t have to be a fan of j-pop or these guys in general in order to start watching, but I probably can’t promise that you won’t like them by the time the first episode is over. From episode one dating back from 2007 to the current episodes being released weekly, Cartoon KAT-TUN might just be that anti-drug you’ve been looking for.

Having said that, side-effects do include such things as minor-hypertension and insomnia. Do try to get some sleep in between these episodes..
/dramacrazy.com/

lõpulausetes on point. ma olen juba ammu tahtnud miskit sellist kirja panna. aga näedsa. keegi jõudis ette.

mõni ehk ei mõista, miks ja milleks. aga ma ei väidagi, et ma normaalne olen. vähemalt on mu õde ka natuke ebanormaalne.
ausalt-öeldes on Cartoon KAT-TUN selline nummi. nad pidevalt söövad midagi, teevad kõikvõimalike sportlikke harjutusi ja naeravad toredasti. et endal hakkab ka hea ja söögiisu tuleb ka.

thank you, it's been emotional

tänu tänasele jutuajamisele Sga tuli mulle meelde, millest tahtsin rääkida :D

ma olen siin kusagil vist väitnud, või vähemalt mõnele päriselus rääkinud, et ma ise ka ei tea täpselt, miks ma neid  aasia draamasid vaatan, kui nad siukesed natuke tobenaljakad ja absurdikad on.
et siis ükspäev mind see põhjus tabas. lisaks sellele, et mulle jubedamalt meeldib kuulata kuidas jaapanlased räägivad, ja mulle on isegi korea keel ja see keel, mis nad taiwanis räägivad meeldima hakanud. aga mõjuvam põhjus on vist see kuidas nad sinna väga palju emotsioone, tugevaid emotsioone sisse pikivad. tugevad ja paljud emotsioonid mulle istuvad. muud sarjad tunduvad kuidagi natuke külmad nende kõrval. või ma olen lihtsalt natuke obsessed, nagu jaana ütleb ikka :)

moms are the best

ma söön praegu ahjusooja leiba. võiga. ema tehtud. nii pehme ja hea on. selline peeerfect. i'm in heaven.
varasematel juhtudel pole leib minuni sooja ja nii pehmena jõudnud :P välja arvatud siis kui ise kodus olen.
oeh. it made my day.

ma räägin liiga palju söögist viimasel ajal :D

sõltuvustest

sex drugs and rocknroll. seda me teame juba kõik. et on sõltuvus.
uuem nähtus on TV ja filmid.
veel uuem nähtus on vist juust. igasugune - edam juust näiteks, või siis brie, või camembert, või siis sinihallitusjuust. mmm. mis on eriti hea rohelise teega ja kui pärast veel mandariine peale süüa saab sellise üsna meeleoluka tunde sisse. ma tean. olen kogenud. ja mitte ainult mina :P
veel erilisem on küüslaugu sõltuvus. ma nüüd lõpuks tunnistan seda endale. ma mitte ei söönud krõpsu sellepärast, et krõpsu süüa, vaid sellepärast, et seda head küüslaugudippi saaks süüa. mmmmm.. viimaste päevade sõltuvus on võis praetud leib küüslauguga. peale võib panna juustu ja tomatit. viib keele alla.

korea prints ää

lee min ho

eem. kui ma enne olen jaapanlastest jahvatanud, siis korealastel on ka täitsa oma prints ää. ja täitsa oma hana yori dango. jah ma olen hulluks läinud :D. aga ta oli täitsa äge seal.

eniveis. ma olen tähele pannud, et neil seal aasias on kõigil palju ägedamad hambad kui isegi ameeriklastel. ja palju ilusamad naeratused ka, sest noh. kammoon. naeratus on ikka parem kui seda mitte kogu aeg teha ju. eksole :) ja üldse mitte feigid ja nägu lööb kohe särama kui naeratavad. hea on vaadata. aga see on ainult minu humble opinion :P

Zettai Kareshi. ideaalne peiks

ehk siis The Absolute Robot Lover.

keskmine on robot lover ja vasakpoolne on inimlover :D

12 osa koomilist draamat. Soshi ja Night ja Izawa. jaapanlased on jälle millegi toredaga hakkama saanud. lahkavad tõsist teemat koomilises võtmes, minu jaoks vähemalt natuke koomilises. tegelikult mulle hullult meeldivad nende karakterid. see tsikk on selline tüüpiline - vajan-ideaalset-ägedat-boyfriendi-aga-ma-olen-nii-saamatu-tsikk ja siis need kaks tüüpi hakkavad aitama tal oma elu unistusi täide viia, mis siiani on kõik ebakindluse või millegi sellise taha kinni jäänud. ja sis. tuleb tema ellu üks mees, Namikiri, scientist, selline elurõõmus teadlane, kes tahab naiste elu toredaks teha ja on valmis vorpinud ideaalse peiksi roboti näol. alates sellest hetkest kui tsikile robot kohale toimetatakse hakkab temaga kõiksugu asju juhtuma.

vürtsi annavad kõrvaltegelaste üsna omapärased iseloomujooned ja muidu selline väike absurdikas. näiteks see Namikiri on hullem naljavend ikka kohati, ta räägib hullult lahedalt. ja situatsioonikomöödiat on ka üsna palju. aga mitte sellist labast nagu ameeriklased teevad. eriti geniaalne on see kuidas robot peab siis nö teesklema, et ta on ideaalne peiks ja teeb kodus trenni ja higistab. aga robotid ju ei higista ja siis ta leiutab välja vahendeid kuidas ta seksikas välja võiks näha. selleks kasutab ta seda spreipudelit ja käib ringi ja küsib Riikolt, et kuule, kas ma olen nüüd seksi või? ja siis pingutab oma muskleid kogu aeg. aga Riiko on selline tagasihoidlik ja ei oska käituda eriti :D sellest tuleb ka palju nalja kuidas tüüp käib ringi ja kuulutab kuidas tema on riiko ideaalne peiks ja viimane üritab seda igal juhul varjata. ja siis muidugi teised ei tohi teada, et ta robot on sest see on siiski veel katseajal. armastuse triangel tuleb ka muidugi kindlasti. ja siis vahepeal mul on ilgelt kahju sellest inimpeiksist, sest ta on nii numps ju :D aga jah. seal tuleb veel igasugu arendusi.

loo moraal on siiski selles, et robot ei saa asendada inimest. "You can't grow old with a robot".

mulle igatahes meeldis.

ohh. ja muidui robotmehe näitlejatöö on siiski omaette klass..

ma pidin pidevalt endale meelde tuletama, et ta on ikka päris inimene ju.

hetkel mu voodile vaadates on tunne nagu mul oleks kodus kudumisvabrik..

Ma arvan, et ma vist just sõin tüki kõige ideaalsemast šokolaadist ever.. Lindt Excellence intense mint.. on peale kirjutatud. oojaa. see on tume šoks. laav laav laav! :)

kõik on hästi.

soovitan vaadata üle filme, mis juba ammu vaadatud. tõsised filmid muutuvad mitte enam nii tõsisteks, heades filmdes märkad veel rohkem häid asju ja block busterites märkad üha enam teisi block bustereid ja aimad sekundeid enne ära dialoogi jätkumise.. ideaalne, kui eesmärgiks on natuke meelt lahutada :) täna vaatasime Spidermani esimest osa, mis osutus haledaks komöödiaks.. näiteks see peamine pahamees üritas kuidagi liiga palju paha olla.. ei ütle midagi halvasti, see näitleja on juba loomult paha poisi näoga, but still.. ei tundunud reaalne kohe üldse kõik see täna :D koomiks-komöödia. (tavaliselt ikka filmi vaadates unustad ära, et see pole tegelikult üldse päriselt).

käisime jaanaga jaana sokile lõnga ostmas ja mulle niiväga meeldib see, et alustasin nendega kohe :D, mis siis, et sada teist asja on juba pooleli. ma siiski ei saanud lõnga kapi nurka kurvalt ootama jätta. ja ma tegelikult juba ammu lubasin talle need teha :)

jaapani keeles peaksin ma nüüd oskama öelda, et ma olen eestlane ja ei ole jaapanlane :)

October Road

gee. ma ei suutnud jälle vastu panna.

Bryan Greenberg peaosas. Vaatasin seda Bride Warsi ja ta tundus seal kusagilt tuttav, see kusagilt oli Friday Night Lights ja kuigi ma väga väga üritasin ei õnnestunud mul meelde tuletada keda ta seal üldse mängis. nägu on üldiselt meelde jäänud. Ja siis ma vaatasin, et ta on veel mingis sarjas mänginud. ja teist nn peaosa mängib Laura Prepon (That 70s Show).

vaatasin sellest paar osa ja algus tundub selline kind of intriguing. selles mõttes, et lisaks tüüpilistele karakteritele (good guy/bad guy veidi boheemlaslik meesisik kellel on õnnestunud oma elus valesid otsuseid teha ja nüüd on ummikus ja üritab kõike siluma hakata, pretty boy/ladies man, kes tegelikult tundub olevat jahtimisest väsinud aga ei julge seda veel välja näidata - appiappi mis teised küll minust mõtlevad!, ja üldiselt frustreerunud, sest sõber unustas ta ära.. tervelt 10ks aastaks ja kirjutas ta veel raamatusse kah, ja mitte päris tõetruult; girl next door with a child (Pepron).. keegi täpselt ei tea kelle laps see on - ja on võimalik, et ta on selle esimese meesiku oma täiesti.. jne; ja siis muidugi üks kümneaastane witty child) on seal ka üks päris huvitav tegelane - shut-in - tüüp istub toas ja keeldub välja minemast, juba 5 aastat, uuesti avastamas toa uksest väljaspool asuvat maailma. kuigi, jah. ta siiski liigitub selle must-be friigi alla :)

nojah. üldiselt on see kirjanikust, kes naaseb kodulinna, millest ta õigupoolest oma raamatugi kirjutas. ära läks ta sealt 10 aasta eest, mil ta väitis kõigile sõpradele ja göörlfrendile, et ta tuleb muidugi tagasi.. ei tulnud. jaa siis on see face the music koht, kus kõik on tema peale pahased, et miks ta neid niimoodi kujutas ja miks ta ühendust ei võtnud jne. ja üldse.. kuidas tüüp siis sellest nüüd välja rabeleb? ja kuidas üle saada writer's block'ist, et kirjutada uus raamat.. huvitav küll millest seekord??

Edit: minu kahjuks või õnneks känseldati see sari teise hooaja lõpus ära, niiet sellele jäi väga lahtiste otstega lõpp. IMDB sõnul on sellele tehtud ka 10 mintsane lõpp, kus siis kõik ära seletatakse.. go figure..

hmmmmm...

et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..

suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.

ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.

kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!

et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.

HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.

ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.

minu ilus elu

üliõpilaskülasse tuli jälle teade, et meil ei ole täna sooja vett ja kütet. minu meelest nad natuke valetavad. sest ma ei pannud seda tähele. või noh, vahepeal tunnikese oli natuke jahedam..
ja siis mul hakkas lambist mingi mati nuude laul kummitama, praegu enam ei kummita, sest ma just kuulasin ühte teist lugu.. nii on.
loen K blogi. vahepeal käisin poes. nii igaks juhuks. et noh, öösel ei tuleks jälle mingit sellist tunnet, et midagi pole süüa. tegelikult mul on süüa küll, aga ma lihtsalt ei viitsi susserdama hakata nende pottide ja pannidega, niisiis muretsesin omale midagi lihtsamat.
poes käies oli vahepeal politsei..jaa. seal ringtee juures, passisid. ma ei tea mida nad passisid.. R ütles: for loitering students.. ma pakun, et nad olid vist pigem ikkagi autodest huvitatud.
ja siis kui ma tagasi tulin, siis tuli roosi tänavalt üks auto, punane, ja ma ei saa aru, ma jäin sinna passima ja millegi pärast oli täielik zone-out ja siis mõtlesin et mida asja ja kõndisin edasi. autojuht võis närvi minna selle peale.. aga mul jalad üldse ei liikunud ja ma ei saa aru miks nad pidasid vajalikuks keset teed seisma jääda.
ma siin kogu aeg mõtlen, et ei tea kas tuleb varsti täitsa siuke aeg nagu selle 33. aasta depressiooni ajal ameerikamaal oli. jaa muidugi on võimalus, et inimesed on sellest teadlikud või on kõik in denial ja juhtubki nii nagu on juhtunud ennegi..
no et selle peale mitte mõelda söön ma šokolaadikreemiga saia (samal ajal lähen paksuks) jaa joon teed ja vaatan vahelduva eduga animet, mis lihtsalt on naljakas.. ja sis mõtlen, et peaks lugema hoopis. et oleks täiskasvanulikum vms
Animesari on nimega Prince of Tennis. ja tore on selle juures see, et J mulle sellest rääkis ja meile mõlemale teeb see meeletult nalja, mitte see ei tee nalja, et mõlemale meeldib muidugi :P.. aga show ise on selline:
The series is primarily set in Tokyo, and centers around Ryoma Echizen, a tennis prodigy who attends Seishun Academy (青春学園, Seishun Gakuen^?), or Seigaku (青学^?) for short, a private school famous for its strong tennis club and talented players. Ryoma quickly defeats numerous upperclassmen shortly after entrance to secure himself a spot as one of the team's regulars. In pursuit of their ultimate goal of winning the National Middle School Tennis Championship, members of the team make new friends while learning and mastering increasingly complex techniques. Ryoma also begins to develop his own style of tennis, and eventually realizes what the sport really means to him.
nii jah, ja tegelased on nii nummid ja siganaljakad ja hästi välja arendatud, et noh.. ma olen vist liiga vaimustuses sellest..minu meelest igasugusen need spessial muuvid ja nende nimed on hiilgama toredad, plus veel see, et kõik nende emotsioonid ja värki võib välja lugeda nende näoilmetest. fun fun... J muidugi ütles, et need osad mida ma vaatan on veel mada mada dane.. pidi veel toredamaks minema. halleluuja!
aga tegelikult ma ei saa aru, miks berk mulle veel hinnet ei ole pannud. mul on kuri kahtlus et ta on minu ära unustanud..
tegelikult olen ma paarile muule asjale ka vahepeal jõudnud mõelda..näiteks sellele, et mis mõttes tikuvad sulle külge alati mingid sellised tüübid, kellest sul ei ole sooja ega külma? ah, millega ma olen selle ära teeninud? fk rsk.. muidugi ma ei suuda olla nii julm, et otse näkku öelda, et ega ma ei jaga ikka ka igale ühele oma telefoninubmrit. selle asemel ma lihtsatl ütlen et mkm ja naeratan toredasti ja küsimuse peale, miks siis ma lihtsalt ütlen "lihtsalt".. andekas.. ja ega muidugi sellisest vihjest ju aru ka ei saada. eks.

Death is no big deal, cuz life is just blah blah blah. you hope for blah. and sometimes you find it. but mostly it's blah. and waiting for blah.

http://www.youtube.com/watch?v=H59BMiHw3xU

just gotta love it, when people have their moments..

ja veel..Mida vähem inimesed räägivad sellest, mida nad arvavad või mõtlevad, seda rohkem peavad teised "ette kujutama" neid asju. Kommunikatsioon on võimatu ju nii. Möödarääkimine on möödapääsmatu. lihtsalt. frustratsioon tuleb vahel. had to say this.. mis siis et see on obvious. mõne inimese puhul ei ole.