Day 6

Your favorite super hero and why

uskuge või mitte, aga ma tegelt ka vaatasin praegu wikist järgi, kes need super herod üldse on. sest mul polnud õrna aimugi, kes mul see lemmik peaks olema. ütleme nii, et ma pole väga kursis nendega. või noh, see on väike liialdus. muidugi ma tean, kes on superman ja spiderman ja batman ja ..[insert another animal]man, aga kas keegi teist tõesti teab, mis nad tegelikult endast kujutavad? st et ma ei ole ühtegi koomiksit lugenud, ainult filme olen näinud. seega. (tuleb pikk põhjendus miks keegi mu lemmik on :D) seega on mul ainult võimalus otsustada selle põhjal, kuidas neid filmides portreeritud on.. 

ja ma peaks ütlema, et ma ei sallinud seda spidermani tüüpi (näitlejat ka mitte), kohe üldse mitte, oli teine kuidagi selline saamatu. clark kent (smallville) oli üsna tore, aga tal oli kah nigu miskit viga.. ja see ei olnud krüptoniit. (tean, tean.. superkangelastel peabki midagi viga olema, aga mitte selles mõttes eksole). batman...batman meeldis mulle ainult sellepärast, et teda mängis Christian Bale.. ja noh, ähmaselt mäletan ka seda sarja batmani.. aga tegelaskujuna... näete siis minu dilemmat eksole :D noh, ja siin aitabki mind hädast välja wikipedia, kes ütles mulle, et Wolverine on ka super hero.. ja Hiro Nakamura (!!)(Heroes). niisiis. Wolverine'l on minu südames kuidagi eriline paik kohe, ma ei teagi miks. ilmselgelt on sellega seotud täiskuu ja kenad pikad küüned..ja tundus, et tal ei olnud nagu mingit õrnakest naisukest kogu aeg tarvis päästa. ja kes siis Hirot ei armastaks?! ütleme nii, et Hiro on vahva sellepärast, et talle meeldib oma anne ja kuigi ta ei ole üldse füüsiliselt äge (nagu kõik teised super herod) siis tahab ta ikkagi oma võimeid kasutades maailma päästa. puhtalt juba see, kuidas ta ajas rändamisest nii õhinasse läheb on äge.

A picture of the cast from your favorite tv show


ARE YOU FREAKIN' KIDDING ME??!!!

whew... so that's out of the way.. Can't I just pick 3? pretty pleaaase? 'cause I think I can do that.. I think.. sest no tõesti. i have a LOT of them.. ma arvan ma lähen lihtsama vastupanud teed ja valin selle, mida ma kõige kauem olen suutnud vaadata. nende kasuks räägib ka see, et neil lihtsalt on nii palju hooaegasid, et nad mu top 3 jõudsid, eksole. oh well.. tegelt. who am I kidding? ma ei suuda otsustada..

1. Grey's Anatomy.. because.. you know. McDreamy and McSteamy and.. yeah... wacky Chirstina. ja ma pole neid pärast 8. hooaega hüljanud. vau. I say.. 

 2. Dexter. Obviously for the dark.. passenger. ja kui nüüd järele mõelda, siis kui see dark passenger klassifitseeruks super herode omaduste hulka, siis Dexter oleks raudpolt mu lemmik superkangelane. ever.

 3. Flower Boys Ramyun Shop. Well this is all about an aquired taste. (ja minu listist ei saa ju puududa üks kdrama) selles on kõike: hea näitlejatöö (Jung Il Woo!!!), super scriptwriter (sellepärast on see sari ka aquired taste, sest mitte kõigile ei istu sedasorti huumor ja sedasorti žanritega manipuleerimine) - ma lihtsalt naudin seda, kuidas kirjutaja(te)l on õnnestunud kõik asjad seal pea peale pöörata ja noh.. huumor tuleb neil alati täpselt õiges kohas. alati.  ja täpselt nii palju kui vaja. ja kuigi ta paistab välja siuke fluffy on ta tegelt üsna tõsine värk. and don't get me started with the pretty, the dimples, and the abs :O

and obviously I'm procrastinating again. te ju teadsite, et pilved taevas ja pimedus tekitavad tahtmise teki alla pugeda ja seal teed juua ja sarju vahtida? selle asemel, et tööd teha. eksole. luckily.. I've still got some time.
 

Crazy, Stupid, Love

well, love is stupid, isn't it? :D

Kui ma nüüd täitsa algusest alustaksin siis peaksin ütlema, et järjekordset õhtust filmi valides vaatasin ma sellest mitmeid kordi mööda. mulle tavaliselt Steve Carell ei meeldi. aga ohh, seda poleks siiski pidanud tegema - eelarvamused nimelt on kurjast.

iseenesest on filmi keskne idee selline tüüpiline magnet - kuidas inimesed on ära unustanud, mis neil on, ja ei oska sellest rõõmu tunda enam või ei tea tegelikult, mis neil olemas on (lugesin just ühte raamatut, kus selle tendentsi üle pikalt arutletakse niiet, läks teemasse). teisalt aga jälle see kuidas probleemi modernselt lahendada üritatakse - tehes pakendit ajakohasemaks.. ühesõnaga - recycling the man. ja siis see, mis mulle alati mõjub - kuidas kenas pakendis tropp või noh.. arrogant ass normaalseks meheks muutub..

and let me just say: Julianne Moore, Ryan Gosling (kelle stilistid teevad ikka väga head tööd selles filmis) ja Emma Stone.

enne Emmast rääkimist ütleksin veel, et filmi püant oli nauditav :D ja igatahes oli kõik suhteliselt vahva. seekord on hakkama saadud ühe toreda komöödiaga. ilmselgelt selle pärast: Characters in comedies don’t know they’re in a comedy and they shouldn’t act like they are in a comedy. siin filmis see igatahes ka sedasi on. 

niisiis. I LOVE Emma Stone! :D ükspäev vaatasin lambist filmi Easy A, kus ta peaosa mängis ja mulle hakkas ta meeldima. juhtus, et ta mängis ka selles filmis siin. temaga on sedasi, et ma kohe tahaks olla siuke nagu tema, seda ei juhtu väga tihti. mulle meeldivad tema karakterid ja mulle meeldib kuidas ta neid karaktereid mängib, minu meelest täitsa osav komöödik. :) 

assooo, ja siis ma kogemata avastasin, et üks supermodelli osavõtjatest on ka nüüd näitlejaks hakanud. tükk aega mõtlesin, et ei tea, miks ta nii tuttav paistab. nüüd tean :D

it's a celebration!

ee. sünnipäevakook (toorjuust+šoks): mmmm. jäätis. kohv. vein. sedasi tähistasin. ise pidin küpsetama ofkoors. aga täitsa mõnus oli :)

nostalgia, ahoi!

novot. ma tegin täna eksperiment-pannkooki. ja ema teeb, nagu näha, leiba.

eksperiment on sellepärast, et sisse ma panin kohupiima, seda ricottat, ja siis öko nisu täisterajahu ja rosinaid. üsnagi üllatav tulemus oli, kuna Andu tavaliselt rosinaid koogis ei söö ja seda jahu ma polnud varem kasutanud (retseptis oli ka ikka tavaline) ja siis juhtus ime ja Andreas lubas koogi sisse rosinaid panna ja ta võttis ühe ja siis võttis veel viis ja oligi nii. päris mõnus. maitsevad nagu oleks porgandikook, aga ilma porgandita. või midagi sellist.

nagu ma juba Miale mainisin, on mul sõbrapäeva puhul vist nostalgiahoog. ja võibolla sellepärast ka, et eelmisel esmaspäeval Tallinnas sai lapsepõlvesõbrannaga jälle muljetet. ja kõik meie seiklused jälle meelde tuletatud. küll see oli tore aeg, ma ikka mõtlen :D vahel lihtsalt ununeb ära. ja ma siis mõtlesin, et igaühel võiks olla selline sõber/sõbranna, kes sind eluaeg on tundnud ja kellega lapsena kõiksuguseid asju on saanud teha ja kes sulle luuletab kokku igasuguseid lugusid pargis asuvate varemete kohta. ja siis keskkooli ajal koos kaua üleval olla ja peolt tagasi tulles korteritädi ehmatada :D

mulle meeldib kuidas temaga on alati nii, et mitte kunagi ei ole vahet kui palju aega me pole näinud, ikka ja alati on tore ja mõnus ja kodune tunne. ja pole tiinekate draamasid ja saab asjadest rääkida, mõistlikult :)

siinkohal tervitan kõiki sõpru, kes neid ridu loevad, aga keda mul mitte iga päev ei ole õnn näha ja katsuda!

mul on üks eriline sõber veel. see on Tartu. 

Tartuga on mul ka sellised erilised suhted, et ükskõik kui kaua sealt ära olla, tagasi minnes on alati hea. reedel käisime isa-emaga nimelt Tartus teatris, ja nii kui linna tuled paistma hakkasid puges hinge kerge igatsus. tahaks tagasi.

teatris oli Puhastus ja oli huvitav. mulle kippus uni peale ja ma teadsin, mis toimub, ja mis edasi saab. ja ega eriliselt ei raputanud küll see asi. kuigi kõik oli kenasti tehtud. eriti meeldis mulle see tüdruku vene aktsent, mis oli väga armas. Hans minu meelest raamatus küll sellise "Arno" muljet ei jätnud (paralleele võib tuua ka Ashley'ga saagast "Tuulest viidud") ja see pimp tundus päris ehe.

ma mõtlesin kaua kust otsast sellele teemale läheneda.

ja ega vist ei olegi õiget otsa. aga ma tahaks öelda, et eestlased on vahel ikka võhiklikud matsid küll. eriti purjusolekus, aga mitte alati ei ole selleks vaja purjus olla ka. ja see on ka põhjuseks, miks pensionärid parim publik on. 

seekord (laupäeval) käisime erapeol esinemas. see tähendab, et ei olnud rahvamaja pidu. ja oli suhteliselt ebameeldiv kogemus küll. 

ebameeldivaks ei teinud seda see, et väikesed lapsed natuke esinemise jaoks tarvisminevat ruumi okupeerisid või siis see, et muusika hakkis kummaliselt või see, et oli palav nagu saunas (riideid vahetasimegi saunas, hea et kostüümid seljast ära tulid :D), või isegi see, et inimesed purjus olid ja käitusid nagu purjus inimesed ikka. sellist asja leidub igal pool.

ebameeldivaks tegi kõige selle see, kuidas inimesed arvavad, et sõna kõhutantsija võib asendada sõnaga strippar, ja kõva häälega on tarvis kommenteerida kui toredasti pekid ikka värisevad.

harimatus ma ütleks, on kõige koledam asi. kahju iseenesest, et inimesed ei tee asjadel vahet. ja tüdruk, kes meid sinna kutsus ka ei paistnud teadvat, et tegelikult kõhutantsija ei tähenda seda, et tal on väga vähe riideid seljas ja ta võtab neid järjest vähemaks. kodutöö on tegemata. ma arvan. kurb.

strptiis ja sületants ei ole isegi araabiamaades kõhutantsija eesmärk ja tegelikult tuleb tantsijat austada. näiteks on araabiamaades au sees hoopis kurvikamad kõhutantsijad, mitte kondikubud. sest sealt ei paista see tants väga välja XD ausalt öeldes.

muidugi ei ole eesti araabiamaa, aga siiski mingi austus peab ju olema!

aga ma annan endale aru, et ega mingitelt suvalistelt süldipeolistelt ei saagi eeldada, et nad tantsu mõistaksid. KUIGI oli ka toredaid inimesi, kes tänasid ilusa etteaste eest. see tasakaalustas teiste matslikku käitumist. aga ainult natukene.

pensionärid on üks tänuväärne publik

eile me käisime rakveres penskarite peol esinemas. kõhutantsuga ikka, mille muuga :)

ja vaatamata lugematutele soperdustele koreograafia rindel (muidugi ei saa vaatajad sellest alati aru - pettemanöövriks on meil veel laiem naeratus ja suhtumine, et nii peabki olema) tervitasid nad meid pidevalt rõõmurullis nägudega, mis võttis endalegi laia naeratuse suule. seda viimast on mul üsna raske esile manada. tavaliselt. ja ühesõnaga, siis me veendusime, et tuleb kasuks kui ei pea esinema laval  ja publikuks on pensionärid, kes sulle õnnejunnis näoga vastu vaatavad ja kaasa plaksutavad. vastukaaluks tõsimeelsetele tavaeestlastele. väga armas igatahes.

ja siis kõige olulisem koht on see, et meile pakuti süüa-juua ka (see ei juhtu mitte igal peol) - väga tervitatav nähtus, kuna tantsude vahepeal on turgutus vee näol üsnagi  kasulik :). 

ja tulenevalt riietusruumi asukohast tuli meil pärast esinemist saalist jälle läbi nihverdada ennast, tänu millele me saime kestvate ovatsioonide osaliseks. see juhtus nüüd küll esimest korda, kui meile plaksutati ka lahkumisel. armas, lihtsalt armas.

haha. those sisters are so cute. ja nad kõlavad nii ilusti koos.

mumford and sons'iga ma kohtusin juba mõned ajad tagasi. nad on ka toredad ja nunnud. if you DIDN'T already know that :P
nad on selline kevade muusika. kui päike hakkab kõrgemalt paistma ja märtsikellukesed piiluvad lume alt.

it's action time!

Jah tõesti, kätte on jõudnud see aeg aastast, kus sellised teemad lähevad eriti hästi peale - ilmselgelt selleks, et tasakaalustada kõike seda suhkrut ja vatti, mida ümberringi ülekülluses leidub.
Teate seda lugu kuidas eesti koolipoisid läksid sõtta Eesti eest? Lõuna-Korealastel on ka selline lugu:

 71: Into the Fire (2010)

aga ilma kõrvalepõiketa armastuslugudesse ja kangelaslikesse sõprussuhetesse. Lugu on tehtud tõestisündinu põhjal ja räägib lastest sõjaolukorras. Mulle meeldis, et peategelaseks ei ole kartmatu kõike oskav tüüp, kes päästis maailma, on hoopis tavalised koolipoisid ja inimlik väeülem. Poisid jäetakse muidugi üksi ühte strateegiliselt õiges kohas paiknevat kooli "valvama", aga põhja-koreakad leiavad nad sealt muidugi üles.

Üks neljast peategelasest on lihtne koolipoiss, kes ei ole sõjas olemisest hirmus elevil, ta näeb seda kui paratamatust. tema areng oli eriti hästi näha kuna keegi ei küsinud, kas ta julgeb või oskab ja pannakse omavanuseid tüüpe kamandama. ja need poisid näevad ju kohe ära, kes on autoriteet või mitte (sama olukord nagu õpetajatel klassiruumiski). seda dünaamikat oli päris huvitav jälgida. 

Olgugi, et filmis on rohkem asjade õhku laskmist ja püsside paugutamist on kogu loole siiski ka substantsi antud. Mulle meeldis kuidas toodi välja selle sama poisi armas suhe oma emaga. ja põhja-korea tegelased ei olnud kõik üdini pahad ja two-dimensional vaid täiesti inimlikud inimesed. Filmi jooksul me näeme kuidas poistest saavad mehed ja kõik ei ole ilus. kuidas sõjas ei lähe kõik nii, et lõpuks head päästavad maailma ja "pahad" kõik surevad. kõik see peaks olema iseenesest mõistetav, aga tänapäeva filmides tundub selline olukord olema pigem erand kui reegel.

film on üldse ilus minu meelest. 

värvid ja kaadrid ja värgid. ja näitlejad on tase :)

(I'm in love with the visuals)

sõjafilmid võiks üldse liigitada sellisteks, mis on visuaalselt ilusad ja sellisteks, mis ei ole.

*

heh. tundub et ma ikka oskan õiget aega valida, millal söbranjele linna külla sõita. 

sõitsin neljapäeval tartusse rongiga ja polnud mingit probleemi, kui välja arvata see, et rakkesse sõitsime veerand tunni asemel 25 minutit pinnatuisuga. põnev. ja siis kui tartusse jõudsin oli lumesadu nii tugev, et enda ette nägin 2 meetrit ja lund sadas silma ja tore oli :D. lumesadu jäi järgmiseks päevaks vaiksemaks ja meie mõtlesime, et mis tormist need ilmateadustajad küll rääkisid, kõik tundus tibens-tobens olevat. 

aga tegelikult sõitsin ma vist kuskile teise reaalsusse, sest nagu selgub, on virumaal vahepeal toimunud suursugused muudatused lume hulgas (väike-maarjas nimelt on nüüd üle 60 cm lund sadanud, mis on üle mitmekümne aasta detsembrikuu uus rekord) ja teede olukorras. autod on olnud kõikjal lumevangis ja aiaväravad lume all kadunud. täitsa huvitav. räägi siis veel et eesti on väike. ega ta nii väike ei olegi.

no, not a square dance

möödunud nädalavahetusel seadsin mina sammud tallinna poole. miks? tantsima, ikka tantsima.
käisin oma elu esimesel kõhutantsu festivalil. ee.. workshopidega. mingites laagrites ja värkides ma olen ikka käinud, aga selliseid päris pärismaiseid kõhutantsijaid pole veel oma silmaga õnnestunud mul näha ja katsuda (kui välja arvata see üks, keda me Hurghadas mingis koopaklubis 'tantsimas' nägime).
ma siis läksin ka ühte trenni, kus õpetas meile trummi (teatud liiki köhutants XD) üks rõõmupallist iisraellanna. ja kui me olime harjunud sellise nurgelise tantsuga trummi puhul, siis tema võttis kõik meie eelarvamused ja viskas kus seda ja teist. sest tavaliselt on need trummikad sellised kus tibid seisavad paigal ja teevad igasuguseid puusaringe ja värinaid ja laineid ja nõkse ja mida kõike veel sedasi hmm.. kuidas nüüd öeldagi in a restricted manner. Nii ta siis ütleski, et see tants ei ole mitte square, yes (jah, ja siinkohal võivad inglise fillid mõelda selle sõna konnotatsioonidele, mis on kõik sel puhul tõsi :D). it is floowing.. which I loooved. natuke meenutas seda kaasaegset tantsu sest midagi ei tulnud eriti välja, ja siis ta oli inspiratsiooniks kasutanud ka kõiksugu muid tantsustiile ja siis oli üldiselt väga mõnus jungle style. ja karmid tuimad eestlased nagu me oleme, emotsiooni on meist raske kätte saada. õnneks leidus seal lätlasi ja leedukaid ja venelannasid, kes selle kõik korvasid :D
eriti tore oli see, et ta meid inglise ja vene segakeeles õpetas, ja siis cheburaska lugu laulis. jõle kift naine. ja arvestades seda, et ta polnud vist ilmselt mingi 24 tundi maganud oli ta superenergiline.
and gosh, she makes it look so easy..

ja siis põhjusmõtteliselt on novembrikuu meil tantsukuu, sest iga nädalavahetus saab kuskil tantsidaaa :) kostüümides. äge.

parim filmielamus ever

Antique Bakery (2008)
Korea.

pean tunnistama, et olin juba varem sellest pealkirjast silmad üle libistanud, aga see miskipärast ei kutsunud vaatama üldse. miks ma seda lõpuks siiski otsustasin vaadata? põhjus lihtne: Joo Ji Hoon  + Kim Jae Wook + igavus. Ma avastasin, et Ji Hoon'i (ülemine vasakpoolne isend) olen varemgi juba tegutsemas näinud, ja mulle meeldis, kuidas ta tegutses. sama lugu ka ülemise parempoolse isendiga, kes peaks Jaanalegi tuttav olema (Coffee Prince). 

film on lahe. superlahe. ei olnud nii, et vaatan lõpuni sest ma juba alustasin sellega. mõtlesin siin, et kuidas kõige paremini selle filmi olemust edasi anda, aga ega ei olegi vist kõige paremat moodust. kõige olulisemad ongi need neli tegelast pildil, kellest üks on tüüp minevikuvarjudega (translation: näeb öösel õudusunenägusid) ja siis selle tema probleemi ümber käibki kogu tegevus. nimelt tulenevalt ühele intsidendile lapsepõlves vihkab ta kõike magusat. iroonia seisneb selles, et ta otsustab ühel päeval avada poe, kus müüakse ainult kooki ja küpsiseid. 

ja siis on üks geitüüp, see parempoolne. nemad kaks on juba  keskkooliajast tuttavad omavahel. nimelt andis esimene teisele kenasti korvi, mille tagajärjel muutus ta nö monsteriks (nagu nad animetes armastavad öelda) ta on:  'not just any gay guy, he is the Gay of Demonic Charm' niiet jah, mitte keegi ei suuda talle lihtsalt vastu panna. ja siis tekib vahvaid olukordi. (miskipärast mängib Jae Wook siin jälle miskit kokka.. I wonder..) näitlejameisterlikkus paneb arvama, et ta võiks vabalt ka päriselus olla samasugune.

alumine vasakpoolne on juunioride meister poksimises või miskit sellelaadset, tal on äge paremhaak ja talle maitseb kook.

ja alumine parempoolne on ülemise vasakpoolse natuke ullike kohmakas ent südamlik bodyguard. 

 nende kõigi vahel tekib selline huvitav ja tore dünaamika. üleüldse on selles filmis lahedad karakterid ja toredad lahendused. Ji Hoon sõidab laheda miniautoga ja koogiküpsetajale tuleb külla endine nö õpetaja aka exboyfriend, kes lisab veel vürtsi juurde. ah soo. tore on ka see, et sinna bakery'sse ei saa tööle võtta naisolevusi, sest see gay tüüp ei suuda naistega üleüldse rääkida ja meestega tekib see probleem, et nad armuvad ära temasse ja siis lähevad hulluks, niisiis tuleb kohe teha staring contest ja kes temale vastu peab, saabki tööle. poksija ja bodyguard osutuvad immuunseteks :D

ei ole igav ja aeglane vaatame pikalt kaugusesse film :P

smooooth..

hehe. ma puht sportlikust huvist klikkisin 'subscribe' sment'i kanalil ja nüüd olen kogu aeg värske K-kraamiga kursis XD. eniveis. ma siin vaatan ja tahan ka sedasi osata.

seda ütleks ka, et see triibulise särgiga tüüp hõivab kogu tähelepanu kogu aeg. ei tea kas asi on särgis või selles, et tal on kõige lühemad püksid, juustes, häppi-gou-laki ättituudis või hoopis tema tantsuoskuses.

informatsiooniks nii palju, et see on video sellest kuidas selle laulu järgi tantsima peaks. vist?

täna vallikraavi tänaval rongijaama poole sammudes tuli mulle vastu naine, kes teatas mulle kiitval toonil: "iluus kleit!"
mis te arvate kas mul oli terve tee suu kõrvuni või mitte.

eeek!

ma olen tülgastatud. on vist õige termin. I am disgusted. noh. vaatasin grey anatoomia viimaseid osi ja see oli siuke emotional rollercoaster et jube kohe. aga tõsiselt. mul pole tükil ajal mingi tv tegelase vastu mingit sellist vastikustunnet tekkinud. ja see tulistaja-mees seal oli ikka tõsiselt rõvevastik. ma tavaliselt kannatan ära need pahadikud, sest nad tehakse alati mingis mõttes naeruväärseteks või miskit sarnast. seekord ei olnud ta kohe üldse mitte naeruväärne, ja see, et ta naine haigla-aparaatide küljest vabastati ei vabandanud teda ka minu jaoks kohe mitte välja. tegelt oli see mees juba enne suht annoying kui ta seda kohtuasja tahtis haiglale pähe määrida. aga see on näide sellest kui probleemiga valesti tegeletakse. nüüd siis tekitati tagajärjed. eniveis. selle sarja autorid suudavad alati teha mingid sellised superhullumeelsed hooaja lõpud. ei tea kas arvavad, et muidu inimesed ei hakka uut hooaega vaatama enam vm..

I need something fun. 

*läheb sukeldub mõnesse korea komöödiasse ehk*

Secret (2007)

aka The Secret That Cannot Be Told

director Jay Chou 

täna ma vaatasin sellist filmi. kuni kuskil filmi keskpaigani ma oleks tahtnud öelda: aww such a cutesy film. eksole. jah. aga umbes selleks ajaks kui ma seda olin juba otsustanud nad keerasid kõik pea peale.. 

film ise on pm kahest õpilasest, kes on klaverimängus suht osavad. and I mean osavad! :P eniveis. they fall in love and all that.. nagu ikka nendes filmides. mis mulle nende (osade) aasiamaade filmide ja ka selle filmi puhul meeldib, on see, et see tundus kõik kuidagi effortless. aga neile meeldib neid sedasi teha, et algus on ilus ja helge või noh selline normaalsuse piires tore, mitte ülevoolavalt ja eestlasele vastukäivalt õnnelik ja ülemeelik siis lõpud kipuvad neil olema kurvad ja dramaatilised .. et kui juba siis juba. võimalik, et mulle ainult need jäävadki meelde, sest ma olen kindel, et ma olen ikka mõnda õnneliku lõpuga ka näinud :D I think..
ahsoo jah. see oli esimene selline tõsine Taiwani asi mida ma näinud olen. ülejäänud on selline komöödia. et jah. retsept. ka nemad oskavad tegelt :P

eniveis. mulle meeldis. oli selline armas ja üllatas. ilus film. selline nagu üks film minu meelest peakski olema.

volbriöö?

ma ei suutnud täna olla lõbus ja vaba ja kohaneda uue keskkonnaga ja olin pidur Xd jee! jaa nii edasi sest ma lihtsalt olin vaimselt juba nii väsinud. tore. eks? not. tsst. ja siis ma mõtlesin, et ma pole nii pikka aega miskit sellist teinud. ei oskagi inimestega varsti rääkidagi enam XD
small talk on ikka väsitav.

ja ma lubasin selle blogisse kirja panna, et Sandra saaks ikka lugeda ja häbeneda, sest meie tuntud eesti keele tähe närija moodustas täna mehest sellise mitmuse vormi nagu seda on 'meesi'. vot tak :D

täna ma käisin esimest korda kuskil korbi majas ka. päris huvitav oli XD ma mõtlen et kui Sakala tagaaias seista siis oleks see nagu üks täiesti omaette väike maailm suuremas. millegipärast oli tunne, et ma olin tegelenud ajas reisimisega või miskit. aga ärge küsige miks :P

aga juuksed on lõkkelõhnased ja säravsilmne noormees sõidutas mind autoga koju. positiivne, sest jalad löövad juba tuld. aaa!!
yappari, omoshirokatta desu!
tsst. ja elagu viisakad noormehed! XD

kontrastid ühes päevas

täitsa põnev kuidas samal päeval paari tunni jooksul ühes ja samas koridoris kõndides täiesti vastakad tujud valitsevad.

pärast kino ja Remember Me'd oli vaatamata päikesele õues kohe täitsa raske olla. Ühikakoridoris kõmpisin ka rõõmutult oma ukseni. Samas oli see selline hea raskus. Mõnus. Film oli hea. Heade asjade puhul ongi pigem nii, et rohkem ei oskagi nagu öelda midagi, ja pikema analüüsi korral kaoks see 'hea' kuskile ära. aga no oli. selles mõttes, et alati ei peagi saalist väljuma rõõmust keksides, et näedsa kui kena lõpp oli filmil. sellel filmil oli vähemasti lõpp, mida nende kenade lõppude puhul vahel isegi ei ütleks. 

eniveis. ma olin üle pika aja kinosaalist väljudes positiivselt üllatunud :P

mulle nimelt meeldib käia filme vaatamas sedasi, et ma tean sellest võimalikult vähe.. siis on selliseid juhte natuke rohkem :P

vahel juhtub ka nii, et tean rohkem aga jah. see on juba teine lugu.

ja pärast jaapani keele tundi koju tulles oleks tahtnud lausa keksida ja laulu lahti lasta :D ei tea küll miks. päike oli juba pilve taha kadunud ja puha. aga ilmselt tegid oma töö jaapani keele loendurid. mis, ausalt öeldes, vahel on küll veidi jaburad :D 

ja jabur on ju teatavasti positiivne meie sõnavaras.

ja kolmandaks. praegu, õhtul pimedas on õues veel täitsa soe. mõnus. :) ma ostsin poest vist pool kilo rosinaid ja homme ma õue ei kavatse ronida ja üldiselt üritan tubli olla ;)

P.S. hetkel pealkirja kirjutades tulid mulle flashbackid kuidas fraasi 'ühes päevas' küll jaapani keelde peaks panema... ja neid variante, mille seast valida see õige, on vist isegi mitu.

bye-bye-bicycle!

this isn't an adventure story

The Brothers Bloom
is there a perfect story to tell and to believe?

Bang Bang is awesomeness. tal on umbes kolm repliiki öelda, aga väljendab rohkem kui teised sõnades :P mulle eriti meeldis see koht, mida treileris ka näha oli, kui ta väikseid pauke tegi. lõhkeseadeldised olid suhteliselt originaalsed. no ütleme, et sellest, et ta barbienukke õhku lasi, võib nii mõndagi järeldada :P

pilt on sellest hetkest kus chiisai bang osutuks miite nii chiisaiks.. uups..

ja Bang Bangi mängib Rinko Kikuchi, kes mängib minu kõige lemmikumas Jaapani seriaalis Liar Game (a psychological thriller). kus ta on ka awesome :D

me oleme kirjanduse seminarides igasugustest žanritest liiga palju rääkinud vist, aga umbes filmi keskel ma märkasin, et ei olegi imelik kui tuleb üks veider vanamees ühe silmaga ja kõik on normaalne, ja normaalne on see, et üks tegelane ei räägi eriti ja kolmas mõtleb välja lugusid ja paneb oma venna neid nö ellu viima. mõnes muus filmis oleks imelik kui mingid teatud asjad juhtuksid. see film sarnaneb näiteks 21 ja Ocean'si filmidega, aga mis BB neist eristab on see quirkiness.. see film oleks juba iseenesest üks lugu mis nagu oleks päris ja nagu ei oleks ka.

aga noh. Brothers Bloomi võib ka vaadata selle nurga alt, et how to tell a love story from a new angle. kõik osatäitjad on olemas. paarike kes armub kogemata (mees ei peaks tegelikult armuma ja originaalis üritab naist ära kasutada enda huvides), ja siis on see tegelane, kes tüübile tavaliselt halba nõu annab ja siis see tegelane, kes tsiki ära päästab ja nö edasi aitab. as usual kõrvalised osatäitjad ohverdavad iseennast peategelaste õnne heaks. jeje happy ending. or not?

filmi toon on kuidagi mänglev aga teema eriti frivolous ei tundu.

huvitav.

uus maitseelamus

et see hästi õnnestuks tuleb millalgi varem, soovitatavalt päeva ajal pestosaia teha, pannil. ja noh, noaga pestot saia peale määrida. siis millalgi õhtul, paari tunni möödudes, peaks tulema õuna isu ja siis tuleks selle sama noaga õuna lõigata. saab pestomaitselise õuna. päris huvitav elamus.

kultuurist

ma olen väga rahul, et ma Miaga teatrisse otsustasin minna ja enne seda ei lugenud, mis tükiga täpselt tegemist on.
No 99 Margarita ja Meister

no oli hea. tantsud olid head. näitlejad ilusad ja energilised :P tõlgendus oli hea. kõik oli hea. välja arvatud see, et esimese vaatuse lõpus uni peale tikkus. aga selles olin süüdi ainult mina. uni tuli kuskilt seletamatust kohast..
aga mulle nii meeldis see, kuidas ühte karakterit mängis mitu näitlejat korraga. ja üleüldse. seda peaks teist korda ka vist minema vaatama, et korralikult süveneda saaks.

soovitan minna vaatama :)