ma sõiman iseennast hetkel. inglise ja korea keeles.. nii vahelduse mõttes.. rohkem tuleb korea keeles kusjuures, sest viimasel ajal ma olen päris palju korea slängi õppinud. niiet ma oskan nüüd natuke lausa ropendada. ma enne ei osanud. jaaa.. kkeee mongchongi... naayaa. jah. kes aru saab siis palju õnne. see ei olnud veel see kõikse hullem koledus, mida öelda. aga siiski. hetkel olen ma ennast ületanud ja võin sõimata küll ennast lolliks korea keeles. ha. ma jõudsin isegi siia procrastinatima.. hetkeks katsetasin kusjuures vene keeles ka, niisama, et näha kas ma ikka oskan. ei oska väga.

baibai.

ma olen nüüd kohe täitsa ilus.

Tahtsin vaid mainida, et läätsede silma toppimine ei ole üldse teab mis keeruline teadus :) ja mul tekkis lausa hasart... võtaks aga neid pidevalt ära ja paneks silma?
jah, ma ei olegi kunagi väitnud, et ma normaalne oleks.

ja seda et.. selles rakvere optikapoes on üks väga tore silmaarst. ja üldse on see üks tore pood.

last stop before I go

sarjast "küll Eesti on ikka väike"

laupäeval käisin Pärnus Liisa sünnipäeval. sünnipäevalise elukaaslane oli niivõrd tore, et korraldas kõik transpordi ja muud asjad, pidin vaid ise kohale minema.

vahva oli muidugi see, kuidas ma siis laupäeva hommikul bussist maha jäin kuna see 1 minuti võrra varem lihtsalt ära sõitis, minu nina alt. ma lihtsalt vaatasin pealt (tegelikult tegin kiiremaid jooksusarnaseid liigutusi ja ebamääraseid käeviipeid, mis ilmselgelt ei mõjunud) ja mõtlesin endamisi, et küll elu on ikka tore! :D ja siis isa-ema võtsid vaevaks Rakverre sõita. sain tund aega linnas patseerida, banaane ja šokolaadi kokku osta ja siis sain kokku Liisa sõbrannaga, keda esimest korda elus nägin ja sõitsime koos temaga siis Pärnu poole. kohale jõudsime kell viis. mina hakkasin kodust sõitma umbes 12 ajal muide. oli mõnuuus.. :D 

Teatri ees parklas peatudes sai meile teatavaks fakt, et tegelikult on tegemist topeltsünnipäevaga kui meie autosse istus üks noor naine, kes huvitatult küsis, et kuidas te Nelet teate? :D kujutage ette meie segaduses nägusid.. Nele who? ei meie lähme Liisa sünnipäevale. ja siis oli neljakordne segadus. siis aga selgus, et koht, kuhu edasi sõitma pidime, oli sama. nii ei saanud segadust olla. ja siis meil oli lõbus ja põnev nagu action-seiklusfilmis, kus meile teatati, et peame ootama musta audit numbrimärgiga 444-lll (numbrid on turvalisuse huvides muudetud, aga idee on sama, jah tõesti tal oli selline number! :P) ja siis võtma sinna sappa. kui aga saabus audi sõitis see parklasse sisse ja jäi sinna ootama. mitte keegi ei teadnud mida teha. järjekordne segadus ja nali. lõpuks tuli ka neljas auto, mida me tegelikkuses ootasime, ja hakkasime sõitma.

eniveis. pidu oli täitsa vahva ja ma isegi teadsin päris mitut inimest peale sünnipäevalapse ja tutvusin mõne uue sünnipäevalapse sõbrannaga, mis on alati tore. ohhh ja te ei kujuta ette KUI palju süüa seal jagati! minu jaoks on pidu alati korda läinud kui hästi süüa saab (vihje-vihje). isegi natuke tüütu totakate/piinlike seltskonnamängudega peojuhist onu ei suuda seda rikkuda. kuigi pidin osalema ka siiski ühes hambatikke ja üht piraadikrõpsu puutuvas mängus. peomeeleolu oli siiski mõnus ja nalja sai ka piisavates kogustes.

hiljem kui Liisa põhikooli pinginaabri/lapsepõlvesõbrannaga oma kämpingutoa poole suundusime öösel, läbi õue ja mööda konarlikku pimedat pisukest teed, äratas meie tähelepanu tähtede rohkus selles nii pilvitus taevas. seal nagu olekski ainult tähed olnud. ja nii selged ja säravad. ma ei mäleta, et sellist pilti varem näinud oleksin. aga võimalik, et pole talvel öösel taevasse väga vahtinud ka. ja sellel talvel nii ehk naa pidevalt lund sadaski.

ja nüüd tuleb kogu minu loo point. hommikul pärast kella keeramise saagat pannkooke süües avastasime teise sünnipäevalapsega, et ilmselt peaaegu kõik sünnipäevalised olid pärit lääne-virumaalt. ta isegi oli mu naabripoisiga koos koolis käinud. vot sulle Eestit. 

ja ma ei uskunud kui palju võib kaks päeva autos istumist mind ära väsitada. aga Liisa on seda väärt :)

tagasi tulles patseerisin veel linna peal tund aega, ostsin veel rohkem šokolaadi oma reisi tarbeks ja imestasin bussi oodates kuidas inimesed ikka viitsivad pidevalt kuskile sõita ja siblida.

feil?

aah. aga eile ma käisin oma elu esimesel ballil, mis ei olnudki väga miskine ball. Liisu kursakaaslane oli korralduses ja siis ta kutsus mind kaasa esinema ja "kaaslaseks". ja siis kui kohale jõudsime, tantsisime umbes neljakümnele inimesele suures veerandtühjas saalis :D väga naljakas oli. keegi eriti ei tantsinud ja vahepalaks oli heavy rock band. delish. ohh ja siis suurema osa ajast veetsime sedasi, kuna me juba niigi ilusad olime.

 

leidsin ühe peotantsija pintsaku

 

ja siis käsutas Liisu sõbranna meid põrandale kükitama. seal oli üpris lõbus nagu näha

sa oled mingi nõukaaegne

tõsiasi, et ma olen isegi vanem kui meie uus vabariik teeb minust "mingi nõukaaegse". 

(ema armas mõttekäik minu kohta)
kuuldavasti olla ka '87 aasta talv (ja eriti veebruar) sama külm olnud kui praegu :) lume hulga suhtes ma küll natuke kahtleks :D
ja siis tänase päeva tähistamiseks läksin tegin väikse tiiru õues. jah, alustagem uute traditsioonidega uue aasta puhul? jalutuskäigud pidavat kasuks tulema. päike paistis ja oli tore. eriti tore oli Jessukese-last mängida, kuna hetkel pole võimalik vee peal küll käia siis on seda täiesti võimalik teha lume peal. päris põnev oli. ma ei kujuta ette KUI sügav see lumi seal tegelikult on (kahtlustan, et vist nii sügav, et kõndida seal sees küll ei jaksaks) aga seal kõrgel põlla peal oli küll täitsa vahva.

olid kord kaks jänest

 see nõukaaegne toode

nostalgia, ahoi!

novot. ma tegin täna eksperiment-pannkooki. ja ema teeb, nagu näha, leiba.

eksperiment on sellepärast, et sisse ma panin kohupiima, seda ricottat, ja siis öko nisu täisterajahu ja rosinaid. üsnagi üllatav tulemus oli, kuna Andu tavaliselt rosinaid koogis ei söö ja seda jahu ma polnud varem kasutanud (retseptis oli ka ikka tavaline) ja siis juhtus ime ja Andreas lubas koogi sisse rosinaid panna ja ta võttis ühe ja siis võttis veel viis ja oligi nii. päris mõnus. maitsevad nagu oleks porgandikook, aga ilma porgandita. või midagi sellist.

nagu ma juba Miale mainisin, on mul sõbrapäeva puhul vist nostalgiahoog. ja võibolla sellepärast ka, et eelmisel esmaspäeval Tallinnas sai lapsepõlvesõbrannaga jälle muljetet. ja kõik meie seiklused jälle meelde tuletatud. küll see oli tore aeg, ma ikka mõtlen :D vahel lihtsalt ununeb ära. ja ma siis mõtlesin, et igaühel võiks olla selline sõber/sõbranna, kes sind eluaeg on tundnud ja kellega lapsena kõiksuguseid asju on saanud teha ja kes sulle luuletab kokku igasuguseid lugusid pargis asuvate varemete kohta. ja siis keskkooli ajal koos kaua üleval olla ja peolt tagasi tulles korteritädi ehmatada :D

mulle meeldib kuidas temaga on alati nii, et mitte kunagi ei ole vahet kui palju aega me pole näinud, ikka ja alati on tore ja mõnus ja kodune tunne. ja pole tiinekate draamasid ja saab asjadest rääkida, mõistlikult :)

siinkohal tervitan kõiki sõpru, kes neid ridu loevad, aga keda mul mitte iga päev ei ole õnn näha ja katsuda!

mul on üks eriline sõber veel. see on Tartu. 

Tartuga on mul ka sellised erilised suhted, et ükskõik kui kaua sealt ära olla, tagasi minnes on alati hea. reedel käisime isa-emaga nimelt Tartus teatris, ja nii kui linna tuled paistma hakkasid puges hinge kerge igatsus. tahaks tagasi.

teatris oli Puhastus ja oli huvitav. mulle kippus uni peale ja ma teadsin, mis toimub, ja mis edasi saab. ja ega eriliselt ei raputanud küll see asi. kuigi kõik oli kenasti tehtud. eriti meeldis mulle see tüdruku vene aktsent, mis oli väga armas. Hans minu meelest raamatus küll sellise "Arno" muljet ei jätnud (paralleele võib tuua ka Ashley'ga saagast "Tuulest viidud") ja see pimp tundus päris ehe.

[me thinks]Tallinn doesn't like me

kui poole tunni asemel 2 tundi linnaliiniga pusserdama peab ja ühest koju suunduvast bussist maha jääd ja peaaegu et teisest ka, siis tekib frustratsioon ikka küll. just siis kui ma juba hakkan mõtlema, et Tallinn paistab täitsa okei pean ma oma mõtetes kahtlema. see on kahe otsaga asi, kuna ühelt poolt asuvad seal toredad inimesed on linn ise miskipärast alati kole ja trööstitu ja alati tervitab mind kena vihmasaju või mõne muu toreda nähtusega (nagu busside marsruudimuutus). ja kui bussi pealt ostes on pilet röövelhinnaga. pole üldse lahe.

ma ei tea. ehk olen ma eelarvamuste küüsis ja mida kõike veel, aga ma tõesti üritan eksole :D ja mõnikord ei ole lihtsalt tahtmist vabalt võtta.

õnneks ei pidanud ma bussidega üksi kaklema ja Sandra oskab tuju jälle paremaks teha (nii harva kui see mul ka juhtub) 

thank god for her :)

ma mõtlesin kaua kust otsast sellele teemale läheneda.

ja ega vist ei olegi õiget otsa. aga ma tahaks öelda, et eestlased on vahel ikka võhiklikud matsid küll. eriti purjusolekus, aga mitte alati ei ole selleks vaja purjus olla ka. ja see on ka põhjuseks, miks pensionärid parim publik on. 

seekord (laupäeval) käisime erapeol esinemas. see tähendab, et ei olnud rahvamaja pidu. ja oli suhteliselt ebameeldiv kogemus küll. 

ebameeldivaks ei teinud seda see, et väikesed lapsed natuke esinemise jaoks tarvisminevat ruumi okupeerisid või siis see, et muusika hakkis kummaliselt või see, et oli palav nagu saunas (riideid vahetasimegi saunas, hea et kostüümid seljast ära tulid :D), või isegi see, et inimesed purjus olid ja käitusid nagu purjus inimesed ikka. sellist asja leidub igal pool.

ebameeldivaks tegi kõige selle see, kuidas inimesed arvavad, et sõna kõhutantsija võib asendada sõnaga strippar, ja kõva häälega on tarvis kommenteerida kui toredasti pekid ikka värisevad.

harimatus ma ütleks, on kõige koledam asi. kahju iseenesest, et inimesed ei tee asjadel vahet. ja tüdruk, kes meid sinna kutsus ka ei paistnud teadvat, et tegelikult kõhutantsija ei tähenda seda, et tal on väga vähe riideid seljas ja ta võtab neid järjest vähemaks. kodutöö on tegemata. ma arvan. kurb.

strptiis ja sületants ei ole isegi araabiamaades kõhutantsija eesmärk ja tegelikult tuleb tantsijat austada. näiteks on araabiamaades au sees hoopis kurvikamad kõhutantsijad, mitte kondikubud. sest sealt ei paista see tants väga välja XD ausalt öeldes.

muidugi ei ole eesti araabiamaa, aga siiski mingi austus peab ju olema!

aga ma annan endale aru, et ega mingitelt suvalistelt süldipeolistelt ei saagi eeldada, et nad tantsu mõistaksid. KUIGI oli ka toredaid inimesi, kes tänasid ilusa etteaste eest. see tasakaalustas teiste matslikku käitumist. aga ainult natukene.

pensionärid on üks tänuväärne publik

eile me käisime rakveres penskarite peol esinemas. kõhutantsuga ikka, mille muuga :)

ja vaatamata lugematutele soperdustele koreograafia rindel (muidugi ei saa vaatajad sellest alati aru - pettemanöövriks on meil veel laiem naeratus ja suhtumine, et nii peabki olema) tervitasid nad meid pidevalt rõõmurullis nägudega, mis võttis endalegi laia naeratuse suule. seda viimast on mul üsna raske esile manada. tavaliselt. ja ühesõnaga, siis me veendusime, et tuleb kasuks kui ei pea esinema laval  ja publikuks on pensionärid, kes sulle õnnejunnis näoga vastu vaatavad ja kaasa plaksutavad. vastukaaluks tõsimeelsetele tavaeestlastele. väga armas igatahes.

ja siis kõige olulisem koht on see, et meile pakuti süüa-juua ka (see ei juhtu mitte igal peol) - väga tervitatav nähtus, kuna tantsude vahepeal on turgutus vee näol üsnagi  kasulik :). 

ja tulenevalt riietusruumi asukohast tuli meil pärast esinemist saalist jälle läbi nihverdada ennast, tänu millele me saime kestvate ovatsioonide osaliseks. see juhtus nüüd küll esimest korda, kui meile plaksutati ka lahkumisel. armas, lihtsalt armas.

vaatepunktide erinevusest

jätkuks mu eelmisele postitusele..

jutt siis sellest kuidas erinevad generatsioonid mõtlevad sellest, miks õue võiks minna :)

MINA.

vaatan aknast välja, mõtlen: ohh, vägev ilm, läheks õue. jalutaks koduaiani või miskit. äkki saab mõne toreda pildi. mõeldud tehtud.

EMA.

ema sõitis koos isaga minust poolel jalutuskäigul mööda ja mõtles, ohh täna on ilus ilm, tüdrukul on fotokas kaasas. tore-tore. (great minds think alike). isa olla samal ajal mõelnud, et imelik et riin nii paksult riides on. 

VANAEMA.

selgituseks nii palju, et nii 5 aastat tagasi elasime me vanaemast üle tee. aga siis oli tulekahju ja enam ei ela (lootust on et lähematel aastatel siiski jälle). teel poodi märkas vanaema mind, kes ma süvenenult lumehelvest üritasin pildistada, ja mõtles: küll see riinuke on nii õhukeselt riides. hiljem, kui ma juba teda märkasin ja juttu läksin rääkima, mõtles ta: küll need saapad on tal ikka libedad, peab ettevaatlik olema (mida ta korduvalt mureliku häälega ka mulle kuulutas, lisaks "õhukesele riietusele"). ja miks ma ometi tema juurde tuppa ei taha minna, et siin õues kurbliku näoga aia poole vaatan.

mina mõtlen, et paganama palav on. müts on peas ja kindad käes, villased sokid ka jalas. täitsa mõnus on tee peal uisutada. polegi ammu saanud sedasi teha. ja aeda sisse ei saanud ka hüpata, sest lumi oli liiga sügav. ma saan vanainimesest muidugi aru küll. ega ta ei mõista, et mul on ju absoluutselt igal pool soe ja palav. arusaadav. ta pole minuga koos loengus istunud, kus teised on jopedes ja mina maikaväel. "kurbliku nägu" olla ta emale hiljem poes kommenteerinud. sest tunni aja pärast oli vanaema ikka veel poes, kui ema kohvi ostma läks. ja vanaema juurde lähen siis kui ma tahangi toas istuda ja kuulata, mis ta räägib. mitte siis, kui on ilus ilm ja õues on ka tore jalutada, üksinda ja omaette :)

khm

so. ühel päeval tõmbas viluloog minu tähelepanu sellele, et ainult tema kirjutab sellest, millega ta tegeleb seal kaugel kuningriigis, seitsme maa ja mere taga.

mina mõtlesin selle peale, et mis nüüd mina, siin igavas hallis eestis. eksole. 

 

aga eile-täna tuli meil lumi maha (umbes 25 cm pidi olema, võib olla et on ka rohkem) ja eesti on valge (ja rekkad driftivad ja otsustavad kraavis jalga puhata) ja täna isegi päike peaaegu et paistis pilve tagant. ja meile tuleb lausa euro külla jaanuaris, niiet nii helge ja tore ja sündmusterohke elu on meil tegelikult. ainult et ma ei viitsi ennast kätte võtta ja kirjutada.laiskvorst nagu ma olen. aga laiskus pidavat inimest edasi viima, nii ütlevad targad esivanemad. ma natuke kahtlen, kas minu laiskus inimkonda nüüd edasi viib aga eks me näe..

 

igatahes laupäeval ma lähen sünnipäevale. tuleb selline rahvamaja süldipidu simuna taidlejate seltsis. saab jälle tore olema ilmselgelt. meie eeskava koosneb seekord sallitantsust väikese lisaelemendiga. kuna sünnipäevalapseks on rahvatantsurühm siis tuli selles teemas midagi aretada. simunas on kõhutantsutrennis väga tore käia. ma olen pm kõige noorem seal (kui Liisu välja arvata), ülejäänud on sellised emavanused. aga sellised lõbusad tädid, et lase olla :D ei vingu ega midagi.

ahsoo. ajaviiteks ma õpin siin korea keelt iseseisvalt ja koon mütse ja veste ja salle..
idüll.

no, not a square dance

möödunud nädalavahetusel seadsin mina sammud tallinna poole. miks? tantsima, ikka tantsima.
käisin oma elu esimesel kõhutantsu festivalil. ee.. workshopidega. mingites laagrites ja värkides ma olen ikka käinud, aga selliseid päris pärismaiseid kõhutantsijaid pole veel oma silmaga õnnestunud mul näha ja katsuda (kui välja arvata see üks, keda me Hurghadas mingis koopaklubis 'tantsimas' nägime).
ma siis läksin ka ühte trenni, kus õpetas meile trummi (teatud liiki köhutants XD) üks rõõmupallist iisraellanna. ja kui me olime harjunud sellise nurgelise tantsuga trummi puhul, siis tema võttis kõik meie eelarvamused ja viskas kus seda ja teist. sest tavaliselt on need trummikad sellised kus tibid seisavad paigal ja teevad igasuguseid puusaringe ja värinaid ja laineid ja nõkse ja mida kõike veel sedasi hmm.. kuidas nüüd öeldagi in a restricted manner. Nii ta siis ütleski, et see tants ei ole mitte square, yes (jah, ja siinkohal võivad inglise fillid mõelda selle sõna konnotatsioonidele, mis on kõik sel puhul tõsi :D). it is floowing.. which I loooved. natuke meenutas seda kaasaegset tantsu sest midagi ei tulnud eriti välja, ja siis ta oli inspiratsiooniks kasutanud ka kõiksugu muid tantsustiile ja siis oli üldiselt väga mõnus jungle style. ja karmid tuimad eestlased nagu me oleme, emotsiooni on meist raske kätte saada. õnneks leidus seal lätlasi ja leedukaid ja venelannasid, kes selle kõik korvasid :D
eriti tore oli see, et ta meid inglise ja vene segakeeles õpetas, ja siis cheburaska lugu laulis. jõle kift naine. ja arvestades seda, et ta polnud vist ilmselt mingi 24 tundi maganud oli ta superenergiline.
and gosh, she makes it look so easy..

ja siis põhjusmõtteliselt on novembrikuu meil tantsukuu, sest iga nädalavahetus saab kuskil tantsidaaa :) kostüümides. äge.

täielik feil

täna ma keetsin kartuleid.

teate küll, et turult juba saab värskeid ja värki. ma siis mõtlesin siin üksi kodus olles, et olen tubli ja värki ja teen süüa. võtsin kotist kartulid ja kukkusin koorima, ise mõtlesin, et küll on ikka imelikult pehmed, mingi kahtlane värk.. 

ühel hetkel ma väsisin nende pisikeste jubinate koorimisest ja kutsusin jaani appi XD jaan oli targem ja teadis, et teises kotis on värskemad kartulid XD ülim blondiinsus minu poolt muidugi. 

me siis tegime suitsukatet ja panime peale mõne värskema ka. nüüd teeme testi, et kas keegi aru ka saab, et miskit on valesti :P

täna vallikraavi tänaval rongijaama poole sammudes tuli mulle vastu naine, kes teatas mulle kiitval toonil: "iluus kleit!"
mis te arvate kas mul oli terve tee suu kõrvuni või mitte.

paramparaa

teate kui mõnus on õhtul maal põldude vahel rattaga sõita kui kraade on kuskil 20 ja päike veel natuke paistab ja õhus on selline mõnus 'kasvamise' lõhn ja üldse. siis korraks vette sulpsata ja värki. mõnnaaa.
assoo jah. issi tõi mulle linnast ratta. nüüd ma olen fäänsi.
aga auto sõidab meil siiski ainult 'palvetamise ja koputamise' meetodit kasutades.

filoloogi elu on lill.

just go with the flow

plaan oli sõita täna hommikul tartusse, et päeva ajal seal asjatada ja värki.
eile õhtul umbes kell pärast teise jalkamängu lõppu läks elekter ära. pidavat tagasi tulema kell 24.. aga emal oli tarvis kleit enne ärasõitu lõpuni teha ja ilma elektrita seda ju ei tee. kell 24 polnud ikka elektrit. siis ma mõtlesin, et vist ei maksa olla ikka mugav ja peab minema õhtul rongiga ja reede hommikul asjatamisi teha kiirelt ja kähku.
assoo. ja hommikul ärgates olid sääsed näkku kena üllatuse teinud.
järjekordne tõestus sellele, miks ma kunagi plaane ei taha teha..
loodame, et reedene plaan oma paber kätte saada ikka õnnestub :)

mis teed?

Istun siin,

joon kohvi..

ja olen niisama ilos.

tegelt?

valetad, nii et suu suitseb.

tahad öelda, et ma olen kole jah?

mhmh..

tänan väga.

ja tegelt sa ei istu vaid sa küürutad 

ja üldsegi ei joo kohvi vaid lürbid..

*väikesed vennad tänapäeval, sarjast 'lapse suu ei valeta'*

volbriöö?

ma ei suutnud täna olla lõbus ja vaba ja kohaneda uue keskkonnaga ja olin pidur Xd jee! jaa nii edasi sest ma lihtsalt olin vaimselt juba nii väsinud. tore. eks? not. tsst. ja siis ma mõtlesin, et ma pole nii pikka aega miskit sellist teinud. ei oskagi inimestega varsti rääkidagi enam XD
small talk on ikka väsitav.

ja ma lubasin selle blogisse kirja panna, et Sandra saaks ikka lugeda ja häbeneda, sest meie tuntud eesti keele tähe närija moodustas täna mehest sellise mitmuse vormi nagu seda on 'meesi'. vot tak :D

täna ma käisin esimest korda kuskil korbi majas ka. päris huvitav oli XD ma mõtlen et kui Sakala tagaaias seista siis oleks see nagu üks täiesti omaette väike maailm suuremas. millegipärast oli tunne, et ma olin tegelenud ajas reisimisega või miskit. aga ärge küsige miks :P

aga juuksed on lõkkelõhnased ja säravsilmne noormees sõidutas mind autoga koju. positiivne, sest jalad löövad juba tuld. aaa!!
yappari, omoshirokatta desu!
tsst. ja elagu viisakad noormehed! XD

kontrastid ühes päevas

täitsa põnev kuidas samal päeval paari tunni jooksul ühes ja samas koridoris kõndides täiesti vastakad tujud valitsevad.

pärast kino ja Remember Me'd oli vaatamata päikesele õues kohe täitsa raske olla. Ühikakoridoris kõmpisin ka rõõmutult oma ukseni. Samas oli see selline hea raskus. Mõnus. Film oli hea. Heade asjade puhul ongi pigem nii, et rohkem ei oskagi nagu öelda midagi, ja pikema analüüsi korral kaoks see 'hea' kuskile ära. aga no oli. selles mõttes, et alati ei peagi saalist väljuma rõõmust keksides, et näedsa kui kena lõpp oli filmil. sellel filmil oli vähemasti lõpp, mida nende kenade lõppude puhul vahel isegi ei ütleks. 

eniveis. ma olin üle pika aja kinosaalist väljudes positiivselt üllatunud :P

mulle nimelt meeldib käia filme vaatamas sedasi, et ma tean sellest võimalikult vähe.. siis on selliseid juhte natuke rohkem :P

vahel juhtub ka nii, et tean rohkem aga jah. see on juba teine lugu.

ja pärast jaapani keele tundi koju tulles oleks tahtnud lausa keksida ja laulu lahti lasta :D ei tea küll miks. päike oli juba pilve taha kadunud ja puha. aga ilmselt tegid oma töö jaapani keele loendurid. mis, ausalt öeldes, vahel on küll veidi jaburad :D 

ja jabur on ju teatavasti positiivne meie sõnavaras.

ja kolmandaks. praegu, õhtul pimedas on õues veel täitsa soe. mõnus. :) ma ostsin poest vist pool kilo rosinaid ja homme ma õue ei kavatse ronida ja üldiselt üritan tubli olla ;)

P.S. hetkel pealkirja kirjutades tulid mulle flashbackid kuidas fraasi 'ühes päevas' küll jaapani keelde peaks panema... ja neid variante, mille seast valida see õige, on vist isegi mitu.

bye-bye-bicycle!