jätkuks mu eelmisele postitusele..
jutt siis sellest kuidas erinevad generatsioonid mõtlevad sellest, miks õue võiks minna :)
MINA.
vaatan aknast välja, mõtlen: ohh, vägev ilm, läheks õue. jalutaks koduaiani või miskit. äkki saab mõne toreda pildi. mõeldud tehtud.
EMA.
ema sõitis koos isaga minust poolel jalutuskäigul mööda ja mõtles, ohh täna on ilus ilm, tüdrukul on fotokas kaasas. tore-tore. (great minds think alike). isa olla samal ajal mõelnud, et imelik et riin nii paksult riides on.
VANAEMA.
selgituseks nii palju, et nii 5 aastat tagasi elasime me vanaemast üle tee. aga siis oli tulekahju ja enam ei ela (lootust on et lähematel aastatel siiski jälle). teel poodi märkas vanaema mind, kes ma süvenenult lumehelvest üritasin pildistada, ja mõtles: küll see riinuke on nii õhukeselt riides. hiljem, kui ma juba teda märkasin ja juttu läksin rääkima, mõtles ta: küll need saapad on tal ikka libedad, peab ettevaatlik olema (mida ta korduvalt mureliku häälega ka mulle kuulutas, lisaks "õhukesele riietusele"). ja miks ma ometi tema juurde tuppa ei taha minna, et siin õues kurbliku näoga aia poole vaatan.
mina mõtlen, et paganama palav on. müts on peas ja kindad käes, villased sokid ka jalas. täitsa mõnus on tee peal uisutada. polegi ammu saanud sedasi teha. ja aeda sisse ei saanud ka hüpata, sest lumi oli liiga sügav. ma saan vanainimesest muidugi aru küll. ega ta ei mõista, et mul on ju absoluutselt igal pool soe ja palav. arusaadav. ta pole minuga koos loengus istunud, kus teised on jopedes ja mina maikaväel. "kurbliku nägu" olla ta emale hiljem poes kommenteerinud. sest tunni aja pärast oli vanaema ikka veel poes, kui ema kohvi ostma läks. ja vanaema juurde lähen siis kui ma tahangi toas istuda ja kuulata, mis ta räägib. mitte siis, kui on ilus ilm ja õues on ka tore jalutada, üksinda ja omaette :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar