mulle meeldib igatahes

appi, appi, yamapi!

ehk siis enterteinment stiilis *tšillin ikemen/bishie'de pilte vaadates netis ja naeran ja imestan ennast pooleks*

tutvustan ka teile parimaid palasid:

et nagu.. mis mõttes? :O.. and it is followed by..

praegu näeb ta välja umbes selline:

tsiteerides Jaanat: millega veel oma aega veeta öösel kui mitte jaapani draamamaailmasse sukeldudes..

I admit. I have a problem.

I am a dramaholic.
eniveis. jutt mia ja minu vahel käib sedasi:
mia: mis teed?
mina: istun foorumis. korea draama foorumis. nagu eriti mõttetute asjadega tegelen.
point on siis selles, et ma pean postitama 30 replyd et saada omale avatar. noh see pilt oma nime kõrvale. ja noh.. ma tahan seda. puht epukalikel põhjustel. sest ma tahan ka äge olla ja postitada oma arvamusi mingi ägeda pildi tagant ja mingi ägeda sloganiga. aga jah. mul hetkel on ainult 18 ja siis ma tegelen sellega, et oma arvamust avaldada teemadel kas Lee Jun Ki või Lee Min Ho on äge või mitte või siis et mis storyline hetkel huvitav tundub või siis millist doramat ma viimati vaatasin...
sellised eksistentsiaalsed probleemid on meil täna.

kontrastid ühes päevas

täitsa põnev kuidas samal päeval paari tunni jooksul ühes ja samas koridoris kõndides täiesti vastakad tujud valitsevad.

pärast kino ja Remember Me'd oli vaatamata päikesele õues kohe täitsa raske olla. Ühikakoridoris kõmpisin ka rõõmutult oma ukseni. Samas oli see selline hea raskus. Mõnus. Film oli hea. Heade asjade puhul ongi pigem nii, et rohkem ei oskagi nagu öelda midagi, ja pikema analüüsi korral kaoks see 'hea' kuskile ära. aga no oli. selles mõttes, et alati ei peagi saalist väljuma rõõmust keksides, et näedsa kui kena lõpp oli filmil. sellel filmil oli vähemasti lõpp, mida nende kenade lõppude puhul vahel isegi ei ütleks. 

eniveis. ma olin üle pika aja kinosaalist väljudes positiivselt üllatunud :P

mulle nimelt meeldib käia filme vaatamas sedasi, et ma tean sellest võimalikult vähe.. siis on selliseid juhte natuke rohkem :P

vahel juhtub ka nii, et tean rohkem aga jah. see on juba teine lugu.

ja pärast jaapani keele tundi koju tulles oleks tahtnud lausa keksida ja laulu lahti lasta :D ei tea küll miks. päike oli juba pilve taha kadunud ja puha. aga ilmselt tegid oma töö jaapani keele loendurid. mis, ausalt öeldes, vahel on küll veidi jaburad :D 

ja jabur on ju teatavasti positiivne meie sõnavaras.

ja kolmandaks. praegu, õhtul pimedas on õues veel täitsa soe. mõnus. :) ma ostsin poest vist pool kilo rosinaid ja homme ma õue ei kavatse ronida ja üldiselt üritan tubli olla ;)

P.S. hetkel pealkirja kirjutades tulid mulle flashbackid kuidas fraasi 'ühes päevas' küll jaapani keelde peaks panema... ja neid variante, mille seast valida see õige, on vist isegi mitu.

bye-bye-bicycle!

Liar Game

öö ja süngus on märksõnad vist.

selline mõnus raju ja selline raske. selline raske nagu on vein, millel on hea vürtsikas raske maitse või selline lugu, milles on pinget. selles on mingi hoog. ülejäänud soundtrack on ka hea. igapäevaselt ei kuulaks. aga..

mõtle kui sa oled kõige naiivsem inimene siin ilmas üldse, ja inimesed on ilusad ja head. ja sa pead valetama, nii et suu suitseb ja aru saama sellest, millal inimesed sind haneks tõmbavad. selleks et ellu jääda. ja nii edasi..

thank you, it's been emotional

tänu tänasele jutuajamisele Sga tuli mulle meelde, millest tahtsin rääkida :D

ma olen siin kusagil vist väitnud, või vähemalt mõnele päriselus rääkinud, et ma ise ka ei tea täpselt, miks ma neid  aasia draamasid vaatan, kui nad siukesed natuke tobenaljakad ja absurdikad on.
et siis ükspäev mind see põhjus tabas. lisaks sellele, et mulle jubedamalt meeldib kuulata kuidas jaapanlased räägivad, ja mulle on isegi korea keel ja see keel, mis nad taiwanis räägivad meeldima hakanud. aga mõjuvam põhjus on vist see kuidas nad sinna väga palju emotsioone, tugevaid emotsioone sisse pikivad. tugevad ja paljud emotsioonid mulle istuvad. muud sarjad tunduvad kuidagi natuke külmad nende kõrval. või ma olen lihtsalt natuke obsessed, nagu jaana ütleb ikka :)

Lately, I've been stuck..

..to models slash actors slash singers. ha! :D

Hana Yori Dango

eemm.. pm ma panin selle pealkirja otsingusse ja leidsin blogipostituse, mis oli sisult täpselt sama. umbes, et mul on tarvis kirjutada üks kirjatükk, aga selle asemel ma vaatan paari päevaga ära a la 20 osa miskit draamat :P. eksole.

aga tegelikult see konkreetne draama oli äge. šefid tegelased ja hullumeelne script. Aa ja siis no stiil on jummalast äge ju :D vaadake kasvõi Matsumoto (paremalt teise tüübi) mantlit :D chill. eniveis. algus oli natuke nagu vägivaldne ja kreisi. kui kaugele võib koolivägivallaga minna? ja siis tuli see tüüpiline vihkamisest armastuseni teema. :P aga minu meelest väga mõnusalt kirjutatud ja välja mängitud. ja mulle meeldib emotsioon. siin oli emotsiooni ja faiti ja laav trianglit ja mälukaotusi ja klassierinevuse teemat.

aga et nojah. seal pildil on pm peategelased. vasakult poolt on tüüp, kes on mingi ägeda tee gurmaani/edasiarendaja vateva ärika poeg slash playboy; siis on, aga vot seda ma ei saanudki aru, mida tema päranduseks pidi saama, aga ka mingi äge ja rikas tüüp, aga siuke istun-nurgas-loen-raamatut-olen-lihtsalt-äge-armas tüüp, see, kellele kiusamine ei meeldinud ja kes pidevalt seda tüdrukut iseenda ja järgmise tüübi ja teiste tüüpide käest päästab; siis on see vaene tüdruk, kes järgmisele kutile vastu vahtimist virutab ja siis nad armuvad. ha. see tüdruk on iseenesest äge juba :D; siis tuleb ee. see kõige ägedama firma heir (ma ei saa, eesti keeles on imelik kirjutada neid asju), kellel on iivõl ja karm ema ja siis äge õde ja kes ise on ka natuke segaduses ja üksi ja vägivaldne, aga kõik muidugi muutub eksole; ja siis viimane on miski maffia järeltulija, aga hoopis tema on see, kes kõiki kogu aeg lepitab ;). küll neile meeldivad paradoksid.

aah. aga see oli vinge. :P

minu sissekannetest paistab nagu ma muud ei teekski, kui et vaatan Jdramat. aga noh. muust pole miskit eriti põnevat ja uut rääkida. ja ega see tõest väga kaugel ei ole ka :P

Zettai Kareshi. ideaalne peiks

ehk siis The Absolute Robot Lover.

keskmine on robot lover ja vasakpoolne on inimlover :D

12 osa koomilist draamat. Soshi ja Night ja Izawa. jaapanlased on jälle millegi toredaga hakkama saanud. lahkavad tõsist teemat koomilises võtmes, minu jaoks vähemalt natuke koomilises. tegelikult mulle hullult meeldivad nende karakterid. see tsikk on selline tüüpiline - vajan-ideaalset-ägedat-boyfriendi-aga-ma-olen-nii-saamatu-tsikk ja siis need kaks tüüpi hakkavad aitama tal oma elu unistusi täide viia, mis siiani on kõik ebakindluse või millegi sellise taha kinni jäänud. ja sis. tuleb tema ellu üks mees, Namikiri, scientist, selline elurõõmus teadlane, kes tahab naiste elu toredaks teha ja on valmis vorpinud ideaalse peiksi roboti näol. alates sellest hetkest kui tsikile robot kohale toimetatakse hakkab temaga kõiksugu asju juhtuma.

vürtsi annavad kõrvaltegelaste üsna omapärased iseloomujooned ja muidu selline väike absurdikas. näiteks see Namikiri on hullem naljavend ikka kohati, ta räägib hullult lahedalt. ja situatsioonikomöödiat on ka üsna palju. aga mitte sellist labast nagu ameeriklased teevad. eriti geniaalne on see kuidas robot peab siis nö teesklema, et ta on ideaalne peiks ja teeb kodus trenni ja higistab. aga robotid ju ei higista ja siis ta leiutab välja vahendeid kuidas ta seksikas välja võiks näha. selleks kasutab ta seda spreipudelit ja käib ringi ja küsib Riikolt, et kuule, kas ma olen nüüd seksi või? ja siis pingutab oma muskleid kogu aeg. aga Riiko on selline tagasihoidlik ja ei oska käituda eriti :D sellest tuleb ka palju nalja kuidas tüüp käib ringi ja kuulutab kuidas tema on riiko ideaalne peiks ja viimane üritab seda igal juhul varjata. ja siis muidugi teised ei tohi teada, et ta robot on sest see on siiski veel katseajal. armastuse triangel tuleb ka muidugi kindlasti. ja siis vahepeal mul on ilgelt kahju sellest inimpeiksist, sest ta on nii numps ju :D aga jah. seal tuleb veel igasugu arendusi.

loo moraal on siiski selles, et robot ei saa asendada inimest. "You can't grow old with a robot".

mulle igatahes meeldis.

ohh. ja muidui robotmehe näitlejatöö on siiski omaette klass..

ma pidin pidevalt endale meelde tuletama, et ta on ikka päris inimene ju.

hmmmmm...

et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..

suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.

ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.

kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!

et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.

HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.

ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.