it's a celebration!

ee. sünnipäevakook (toorjuust+šoks): mmmm. jäätis. kohv. vein. sedasi tähistasin. ise pidin küpsetama ofkoors. aga täitsa mõnus oli :)

brother=bother?

on seal mingi kokkusattumus, et sõnadel BROTHER ja BOTHER erilist vahet ei ole? :D

vahel võiks neile küll võrdusmärgi vahele joonistada. vähemalt nii kaua kuni nad suureks pole saanud.

sest: little brothers love to bother you. 

ja nad kohe naudivad seda.

see kõik võib nüüd kõlada veidi masendavalt ja virisevalt, kuid pole üldse nii. see lihtsalt on üks vendade omadus ja fakt. neile tuleb siis lihtsalt mõni muu põnevam tegevus leida (kahjuks on see üsna raske).

mõned võibolla on kuulnud seda meie pere üht lemmikväljendit: "tahad ajan sind närvi!?" kusjuures sõna närvi tuleb hääldada sealjuures pikalt ja rõhutatult a la 'närrrvii' :). see pärineb Reinult kui ta oli umbes kolme aastane vist, või midagi sinnakanti. Rein oli jälginud seda, kuidas täiskasvanud käituvad (ilmselgelt) ja siis ta tuli selle lausega ükspäev lagedale. ta ei öelnud seda meile, vaid tädile, kes hirmsasti armastas närvi minna kui mainiti sõna 'liha' näiteks :D (söögi teemad toovad esile alati päris tugevaid emotsioone). ja nii ongi see nüüd meil väike omavaheline nali, mida ei olegi vist võimalik hästi ära seletada. ja see kuidas minu väikevennad armastavad kõiksuguseid totrusi teha selleks, et mind kiusata võib kõik selle lausega kokku võtta. and just because it's fun.

Rein oli väiksena üldse väga vaimukas. kui me veel väikesed olime, siis ema ütles meile õhtuti pärast mõne filmi vaatamist vms alati: "Nüüd (paus) magama!". mitte käsuna vaid sellise faktina pigem. mingi aja pärast hakkas ka Rein sedasi ütlema. ja kujutate ette ühte kolmeaastast sulle ütlemas: "Nüüd, magama!" :D

oh I love my little brothers, but they can sometimes be a bother :P

sa oled mingi nõukaaegne

tõsiasi, et ma olen isegi vanem kui meie uus vabariik teeb minust "mingi nõukaaegse". 

(ema armas mõttekäik minu kohta)
kuuldavasti olla ka '87 aasta talv (ja eriti veebruar) sama külm olnud kui praegu :) lume hulga suhtes ma küll natuke kahtleks :D
ja siis tänase päeva tähistamiseks läksin tegin väikse tiiru õues. jah, alustagem uute traditsioonidega uue aasta puhul? jalutuskäigud pidavat kasuks tulema. päike paistis ja oli tore. eriti tore oli Jessukese-last mängida, kuna hetkel pole võimalik vee peal küll käia siis on seda täiesti võimalik teha lume peal. päris põnev oli. ma ei kujuta ette KUI sügav see lumi seal tegelikult on (kahtlustan, et vist nii sügav, et kõndida seal sees küll ei jaksaks) aga seal kõrgel põlla peal oli küll täitsa vahva.

olid kord kaks jänest

 see nõukaaegne toode

nostalgia, ahoi!

novot. ma tegin täna eksperiment-pannkooki. ja ema teeb, nagu näha, leiba.

eksperiment on sellepärast, et sisse ma panin kohupiima, seda ricottat, ja siis öko nisu täisterajahu ja rosinaid. üsnagi üllatav tulemus oli, kuna Andu tavaliselt rosinaid koogis ei söö ja seda jahu ma polnud varem kasutanud (retseptis oli ka ikka tavaline) ja siis juhtus ime ja Andreas lubas koogi sisse rosinaid panna ja ta võttis ühe ja siis võttis veel viis ja oligi nii. päris mõnus. maitsevad nagu oleks porgandikook, aga ilma porgandita. või midagi sellist.

nagu ma juba Miale mainisin, on mul sõbrapäeva puhul vist nostalgiahoog. ja võibolla sellepärast ka, et eelmisel esmaspäeval Tallinnas sai lapsepõlvesõbrannaga jälle muljetet. ja kõik meie seiklused jälle meelde tuletatud. küll see oli tore aeg, ma ikka mõtlen :D vahel lihtsalt ununeb ära. ja ma siis mõtlesin, et igaühel võiks olla selline sõber/sõbranna, kes sind eluaeg on tundnud ja kellega lapsena kõiksuguseid asju on saanud teha ja kes sulle luuletab kokku igasuguseid lugusid pargis asuvate varemete kohta. ja siis keskkooli ajal koos kaua üleval olla ja peolt tagasi tulles korteritädi ehmatada :D

mulle meeldib kuidas temaga on alati nii, et mitte kunagi ei ole vahet kui palju aega me pole näinud, ikka ja alati on tore ja mõnus ja kodune tunne. ja pole tiinekate draamasid ja saab asjadest rääkida, mõistlikult :)

siinkohal tervitan kõiki sõpru, kes neid ridu loevad, aga keda mul mitte iga päev ei ole õnn näha ja katsuda!

mul on üks eriline sõber veel. see on Tartu. 

Tartuga on mul ka sellised erilised suhted, et ükskõik kui kaua sealt ära olla, tagasi minnes on alati hea. reedel käisime isa-emaga nimelt Tartus teatris, ja nii kui linna tuled paistma hakkasid puges hinge kerge igatsus. tahaks tagasi.

teatris oli Puhastus ja oli huvitav. mulle kippus uni peale ja ma teadsin, mis toimub, ja mis edasi saab. ja ega eriliselt ei raputanud küll see asi. kuigi kõik oli kenasti tehtud. eriti meeldis mulle see tüdruku vene aktsent, mis oli väga armas. Hans minu meelest raamatus küll sellise "Arno" muljet ei jätnud (paralleele võib tuua ka Ashley'ga saagast "Tuulest viidud") ja see pimp tundus päris ehe.

käsitöö sissekanne

ma avastasin, et mulle meeldib pisikesi asju kududa. selliseid, mis umbes nelja tunniga valmis saavad. põhiliselt osutuvad sellisteks esemeteks mütsid ja kindad, kahjuks. nagu näiteks selline siin paremal, mis sai teha samast lõngast nagu isa kampsun. siis kui ma ükskord lõpuks selle valmis sain :D (ütleme nii, et jõulukingist sai näärikink). sest olgem ausad, millegipärast tuleb alati pikk-pikk paus vahele kui varrukaid on tarvis teha. isa kampsun oli muidugi selline väga mahukas ja keeruline värk - palju palmikuid ja värksi.
aga see parempoolne on mu uus lemmikmüts.
Nii, ja siis vasakul on Helena müts :) julgesin ka pähe tõmmata. selle palmikuga on sedasi, et ma kohe ei teagi kuhu seda peaks paigutama, et oleks hästi peas. aga eks seda näeb veel.
ja sallid on ka toredad. seda ma ka teen juba paar nädalat vahelduva eduga.

 

algus

salli on ka lahe kududa. eriti kui on selline muster, mis kiiresti vaheldub. :) ja mohäär jääb üldse lahe. nüüd ma lähen söön ja koon edasi :)

khm

so. ühel päeval tõmbas viluloog minu tähelepanu sellele, et ainult tema kirjutab sellest, millega ta tegeleb seal kaugel kuningriigis, seitsme maa ja mere taga.

mina mõtlesin selle peale, et mis nüüd mina, siin igavas hallis eestis. eksole. 

 

aga eile-täna tuli meil lumi maha (umbes 25 cm pidi olema, võib olla et on ka rohkem) ja eesti on valge (ja rekkad driftivad ja otsustavad kraavis jalga puhata) ja täna isegi päike peaaegu et paistis pilve tagant. ja meile tuleb lausa euro külla jaanuaris, niiet nii helge ja tore ja sündmusterohke elu on meil tegelikult. ainult et ma ei viitsi ennast kätte võtta ja kirjutada.laiskvorst nagu ma olen. aga laiskus pidavat inimest edasi viima, nii ütlevad targad esivanemad. ma natuke kahtlen, kas minu laiskus inimkonda nüüd edasi viib aga eks me näe..

 

igatahes laupäeval ma lähen sünnipäevale. tuleb selline rahvamaja süldipidu simuna taidlejate seltsis. saab jälle tore olema ilmselgelt. meie eeskava koosneb seekord sallitantsust väikese lisaelemendiga. kuna sünnipäevalapseks on rahvatantsurühm siis tuli selles teemas midagi aretada. simunas on kõhutantsutrennis väga tore käia. ma olen pm kõige noorem seal (kui Liisu välja arvata), ülejäänud on sellised emavanused. aga sellised lõbusad tädid, et lase olla :D ei vingu ega midagi.

ahsoo. ajaviiteks ma õpin siin korea keelt iseseisvalt ja koon mütse ja veste ja salle..
idüll.

see pilt võiks täiesti eesti riigi poliitikamaastikku iseloomustada. ma siin omaette mõtlen.

kuidas küll jaapanlased seda juba ammu teadsid (pilt on pärit jaana raamatust (via Skype), mis jutustab mingi saare elustikust või miskit sarnast)

mulle väga meeldib see pilt. 

ja siis mul hakkas piinlik ka, sellepärast, et mingi totakas BLOND opositsioonitsikk oli üllatunud, et riigi eelarvesse tuleb raha selle riigi rahva taskust. või midagi.

ma arvan, et selle väite järel oleks täiesti paslik olnud isegi üle saali hõigata see kuulus lause: NO TULE TAEVAS APPI!

 

et siis, minu viimaste päevade emotsioon peitub selles pildis. mina olen see mees, kes taeva poole vahib. 

ükspäev ma tegin kooki ka.

siiani kõige parem õunakook, mis ma teinud olen.

(Marisele kiusatuseks XD)

tänased vaatlused

• puhitud* raps näeb välja lilla. jah. lilla. ja ajab aevastama.

muidu on rapsi seemned mustad :)

• kui vaatad, et aurutist tuleb mahla sedasi aeglaselt, et purk saab alles varsti-varsti täis. siis see tunne on tegelikult petlik. purk saab üsna pea täis.

• kui kassipoeg kräunub siis ta on kas a) näljas või b) niisama segaduses. lähemal vaatlusel selgub, et pärast söömist jääb ta siiski mõne aja pärast vait ja põõnab nagu nott.
• mullaproovide keskel on päris pentsik arvutiga istuda :)

*see tähendab seda, et neile on lisatud mürki. või miskit sellist.

huvitav, mis päev täna on?

pühapäeval oli meil suur torm, ja olgugi, et meie külakeses ei olnud see just kõige hullem (ainult paar juurtega maha kistud puud ja mõni pikali kukkunud elektripost) on ajaarvestus segamini.
iga päev ärkad üles mõttega, huvitav, mis päev täna on?
ajaarvestus käib sedasi, et pühapäeval oli torm, siis läks elekter ja vesi ära, teisipäeval tuli vesi tagasi. täna oleme neljandat päeva ilma elektrita, järelikult on neljapäev.
kurjad keeled räägivad, et meie saame elektri tagasi vist kahe nädala pärast?????? nagu mis mõttes, ülejäänud külal on elekter olemas täitsa. poes ei ole elektrit... üks pood töötab, aga sealt ka erilist miskit süüa ei saa..
õnneks on isal töökojas elekter. meil on nüüd uus kodu.. fun. värsket õhku saab palju ja siis unerütm toimub ka vastavalt valguse ära kadumisele ja tagasi tulemisele. tervislik. ma ütleks..
aga tüütu.

mis teed?

Istun siin,

joon kohvi..

ja olen niisama ilos.

tegelt?

valetad, nii et suu suitseb.

tahad öelda, et ma olen kole jah?

mhmh..

tänan väga.

ja tegelt sa ei istu vaid sa küürutad 

ja üldsegi ei joo kohvi vaid lürbid..

*väikesed vennad tänapäeval, sarjast 'lapse suu ei valeta'*

investeerige mälestustesse

see oli vist paar aastat tagasi või midagi.

lauamängundusest

Mängid siin ja mängid seal. Kaotad ja võidad. Naerad ja... nutad? :D Andrease puhul siiski mossitad.

Suurema osa oma lauamängimise ajast olen ma veetnud siiski kodus. Seal saab mängida Aliast ja Maailmade Imesid ja Yatzyt.

Selle viimasega meenub üks aastavahetus mitumitu aastat tagasi, kus me isa ja teistega mängisime terve öö läbi. Ära ei väsinud. Möödunud aastavahetusel mängisime jälle. Aga mitte nii kaua. Vanaks hakkame jääma vist.

Ja mis me siis avastasime jälle? Või õigemini kinnitust sai fakt, et meie pereliikmed ei suuda/ei taha kaotada :D. Võit on peamine. Eriti lööb see välja nooremates Alperkides. Siis me oleme kergesti ärritatavad, eriti kui sõna ei tule meelde, või teine ei saa kohe kuidagi aru, mida sa üritad seletada. :D õnneks möödub see rõõmsas meeleolus. Ja kindel fakt on see, et me hakkame alati, ALATI mingi asja üle vaidlema, olgu need mängureeglid või mingi asja olemus või selles, keda juudid kummardavad. See on meil veres ja kohati me isegi naudime seda. Ma ei pane seda ise väga tähele kui kergesti ma teistega vaidlema hakkan tegelikult :D sest see tuleb mulle nii normaalselt ja ma ei mõtle sellega kunagi midagi halba. Veel vähem vaidlen ma selle inimese vastu. Vahel meeldib mulle lihtsalt asju teisest vaatepunktist vaadata, ma ei pruugi sellesse ise üldse uskudagi. Ja tuleb tuline arutelu. Välja arvatud siis kui isaga vaielda, isaga vaieldes peab alati olema kindel selles, mida sa arvad ja mõtled. Niisama eriti pole mõtet vaielda. Siis sa ei võida kunagi.. aga isa on selline kangekaelne ka, et ega ta ei jäta enne kui ta näeb, et see asi on kuskil mustvalgelt kirjas. Ma olen täitsa samasugune.

Üks eredamaid hetki oli see kui me öösel kell 1 alustasime järjekordse täringumänguga ja jaana alustas spordireportaaži ja see kestis terve mängu aja ja naerulihased olid pidevalt töös. Lõbus.

Üks erinevus siiski sõprade ja perega lauamängude mängimisel on see, et sõpradega ma nii väga ei vaidle. Pigem naeran rohkem. Tahaksin teha eksperimenti ja mängida kodus seda Eesti mängu. Huvitav kui kiiresti jaks otsa saab :D

Ahjaa. Ja neid memory mänge nad ei taha ka minuga mängida, sest nii umbes 6 aastat tagasi ma tegin neile kõigile pähe kogu aeg ja nüüd nad pelgavad seda mängu. Kõik peale Reinu, sest ta viitsib meelde jätta asju :P



Aga tegelikult mulle meeldivad lauamängud.

kurioosum

ma siin ükspäev leidsin miski sellise arvustuse:
Japanese Entertainment seems to have long since discarded the principle of their talents being just plain pretty. When looking at this variety show, we’re given the pleasant impression that Johnny’s Jimusho provides actual talent to go with their sparkly men. KAT-TUN, right now one of the most popular and record-breaking j-pop groups in Japan, have taken it upon themselves to host a show that packs laughs at every corner and even some bizarre moments that you can’t help but laugh at all the same. Highlights include popular guests you’re likely to see in your favourite dramas or j-bands, skits alongside some pretty ingenious comedy, travels to different regions of Japan that you might have been curious about, music that’s surprisingly catchy, and a group of six guys on a journey to make j-entertainment known for more than just its pretty faces.

Each of these six has something to bring to the table in terms of this show’s popularity. It might be Kamenashi Kazuya’s concentrated, but playful improvisation, Akanishi’s straight-faced, witty statements contrasted with his perpetually ‘baka-like’ state, Taguchi’s acrobatics and juggling shadowed by his hysterically lame sense of humour, Koki’s awesome one-liners mixed with his short-lived patience for Taguchi, Ueda’s quiet, calm demeanor shadowed by his abrupt and sometimes off-putting random sense of humour, and Nakamaru’s slip-ups, sharp comebacks, and wicked beat-boxing.

Quite honestly, you don’t have to be a fan of j-pop or these guys in general in order to start watching, but I probably can’t promise that you won’t like them by the time the first episode is over. From episode one dating back from 2007 to the current episodes being released weekly, Cartoon KAT-TUN might just be that anti-drug you’ve been looking for.

Having said that, side-effects do include such things as minor-hypertension and insomnia. Do try to get some sleep in between these episodes..
/dramacrazy.com/

lõpulausetes on point. ma olen juba ammu tahtnud miskit sellist kirja panna. aga näedsa. keegi jõudis ette.

mõni ehk ei mõista, miks ja milleks. aga ma ei väidagi, et ma normaalne olen. vähemalt on mu õde ka natuke ebanormaalne.
ausalt-öeldes on Cartoon KAT-TUN selline nummi. nad pidevalt söövad midagi, teevad kõikvõimalike sportlikke harjutusi ja naeravad toredasti. et endal hakkab ka hea ja söögiisu tuleb ka.

armastus käib kõhu kaudu

mäletan, et sõin ükskord seal Moka kohvikus lasanjet. kõik hirmsasti kiitsid kui hea asi see on. seal ei olnud see üldse hea. ei tea kas see tuli sellest, et ma tol hetkel haige olin, või see tõesti ei olnud hea :P

kuna ema oli täna "ula peal" (Jaana kaunis väljend :D) ja poes ei ole kunagi seda, mida tarvis oleks, siis me pidime natuke improviseerima ja miskit süüa tegema. välja tuli lasanje. ja seekord oli see megahea, esimesel katsel tuli välja.

we are so good :P

nüüd on mu kõht lasanjet ja muffineid täis. mulle meeldib kodus :D

ja kuidas oleks ühe oranzi salliga? hmm..

böö

mul on nohu. halleluuja!

ma teadsin, et see juhtub, kui ma neljapäeval trennist tagasi tulin ja mõistsin, et ma oma kindad maha unustasin ja tuul natuke puhus ja tundus, et kamps oli ikka natuke õhuke siiski. mul on pidevalt samal ajal palav ja mõnusalt jahe ja ma ei oska miskit selga panna kunagi. mulle sellepärast ei meeldi sügised.. ega kevaded.. sest siis on mingi ebamäärane kliima. kuigi üldiselt need aastaajad mulle täiesti meeldivad :) aga nüüd on uims olla ja lugeda on ebameeldiv..

eile võtsime kartulit ka. hea ilm oli ja vanaema oli ülihäppi. äge. pärast tuli küpsetusfestival, mil valmisid pestosaiad ja majoneesiküpsised ja juuretisest valminud leib..mmm.. täna hommikul oli mõnus hommikusöök igatahes.

hmmmmm...

et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..

suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.

ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.

kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!

et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.

HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.

ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.

traveling through..

kui ma esmaspäeval oma sammud rongi poole seadsin oli hommik kell 7.05.
kui ma Kuperjanovi tänavale jõudsin astus silma- ja kõrvakliinikust välja keskealine mees, kes jäi korraks seisma ja tõstis käed kõrgele õhku ja naeratas teisele poole teed.
päev möödus unesegaselt ja kontrastiivse analüüsi kütkeis. justtäpselt kütkeis, sest see oli viimane eksamisessiooni peatükk, mis pidevalt muudkui venis ja venis ja venis.. lõpuks ta ka valmis.
teisipäevased reisimised viisid meid emme issi ja õega ida-virumaale, mäetagusele. sõitsime sinna läbi rakvere ja kohtla-järve. ja merest mööda. seal oli ilus. tuulepark oli ka lahe. ja üldse oli tunne nagu oleks hoopis kuskil teisel maal, sest päike paistis ja maastik oli hoopis kena. ja siis need taamal paistvad tuhamäed.. lahhe. siis me arutasime tükk aega, kes kuskil ida-virus käinud on ja mida näinud. üldiselt oli kohtla-järve päris huvitav läbisõit. kõik need vanad majad ja kakskeelsed tänavad ja imelikud ristmikud. ja kummituslossid. peaks nagu linn olema vist?? aga näeb täpselt välja nagu küla.
ja siis oli tätte kontsert. rahvamajas. mis oli ka huvitav kogemus. tema seal kammimata juuste ja luraka kampsuniga laval ja räägib igast ulakaid jutte oma laulukeste vahele ja publik kõik viksis reas ja soengud peas..
ohh. ja siis, ma sain paar eksamihinnet ka lõpuks teada ja sain kahe positiivse üllatuse osaliseks :)

Some drink, some smoke, some do both, I watch TV shows, and dance.

õues on jamad ilmad ja nina hästi välja ei taha pista. aga.
neljapäeval käisime isa-ema-jaanaga põllameeste üritusel. sellisel kus antakse palju süüa ja tehakse imelikke asju :D näiteks nagu kiviviske võistlus vms. pärast oli tannu and teh sun, kes ei rõõmustanud tiinekaid autogrammide jagamisega vaid panid kohe ajama. see-eest andsid nad korraliku kontserdi. jätsid parema mulje kui noorkuu tookord muugas. muidu toimus asi huvitavas kohas nimega toosikannu, täiesti pärapõrgus kuid totaalselt mõnus. isa ütles küll, et maal näeb selliseid kohti igal pool aga linnainimestele võiks päris meeldida selle koha nägemise eest raha maksmine.
sellest kuidas mina Tv šõusid vaatan tahtsin rääkida. nüüdseks olen ma vist kõik jane austeni ekraniseeringud ära näinud :D sufasin rube'is ja vahtisin. täheldasin ka seda, et kõigest on kaks varianti. tavaliselt üks üsna hiljutine ja siis teine üsna vana, nii kaheksakümnendatest, oli ka üheksakümnendatest, suurim vahe oli see, et ühe variandi olid teinud ameeriklased ja teise inglased. ma ütleks, et (kuigi ma kõiki muidugi läbi ei vaadanud ent viskasin pilgu siiski peale)
inglise omad on eranditult paremad. ameeriklased kas üritavad jäljendada briti aktsenti või on asja liiga hollivuudistanud.
viimane kreisi kogemus oli nüüd laupäeval sugulaste juures kus pärast päikese loojumist sai mingi suvalise süldibändi taustal või järgi rokenrollitatud isa ja tädi ja muude sugulastega. tagantjärele tundub üsna sürr :D kuidas täiskasvanud inimesed jooksevad ringis ja teevad kahtlaseid hüplevaid liigutusi, midagi kankaani ja vene meeste rahvatantsu vahelist "põgene vaba lapse" saatel. nüüd ma siis tean, kust ma selle pisiku pärinud olen.
tore on ka see, kui sult küsitakse, et kas ma olen sealt Tamme suguvõsast ja ma lolli näoga otsa vahin kõigepealt sest muidugi, ei ole ma mingi Tamm ega tammet, ma olen ahlberg. huvitav. et mispidi ennast identifitseeritakse. ei hakanud talle väitma ka seda, et omaarust olen ahlberg, aga noh, tegelikult, kui nüüd loogiliselt võtta olen tamme suguvõsast ka jah.. :D siis lihtsalt noogutasin selle peale, mille peale vanamees ühmas, et, ahjaa.. Mary tütar, maryt ma tean küll. ja seda mitu korda õhtu jooksul.

eile. hommikul otsustasin koju sõita. emale sobis see, mis jõuab 14. 30. jõudsin ilusti bussijaama, ostsin pileti ära, mingeid probleeme ei tekkinud. läksin välja ja vaatasin, et bussi pole kuuendas peatuses, on viiendas, bussil on kiri, et sõidab Rakverre, liini number on 167 or sth. piletil on kirjas, et buss väljub kuuendast peatusest ja liini nr on 164.. muidugi kehastun segaduses blondiiniks. igaks juhuks ikkagi ronin olemasolevale bussile. bussijuht ei ütle midagi kui piletit näitan, ju siis on kõik korras. palav on ja uni on ka. sean end sisse kahetunniseks sõiduks, klappidesse voolab hooverphonic. kuid ikkagi juurdlen selle üle kuidas nad mulle sellise imeliku pileti said anda. möödub umbes pool tundi ja me seisame Tabivere peatuses. Siis ma taipan, et kui ma bussile astusin EI olnud kell ju tegelikult 14. 30, nagu mu piletil kirjas, oli 12. 30. sellest ka segadus. lihtsalt geniaalne hajameelsus või blondiinsus. täiesti mõistatuslik on see kuidas ma saan osta piletit poole kolmesele bussile kui ma tegelikult tahan poole ühesele minna.

täna. ma puhastasin oma elu esimese vikerforelli. jõle :D ma vähemalt tean nüüd kuidas seda enam-vähem teha, aga uuesti ma seda ei teeks, eriti hea meelega. süüa on teda küll üsna tore nüüd on meil sügavkülm madalrõhust/äikesest tingitud hullunud hapnikupuudusesse surnud vikerforelle täis.

mõni päev enne seda. avastasin enda jaoks geniaalse seriaali Weeds. perekonnast kes elab tüüpilises suburbias jaaa kelle pereisa sureb südameatakki while väikse pojaga tervisejooksu tehes... aga see pole üldse oluline. oluline on see kuidas nende skinny white bitchist ema hakkab gängsta drug-dealeriks ja elu hoopis huvitavaks läheb. huvitavamaks läheb ta veel rohkem kui neile tuleb appi eluga koupima onu Andy.. mõnus absurdikas..

tagasivaat minevikku aka maal on mõnus

seda ta on jah. sest soe on, übersoe. baadesin (mingi uus ema sõna, võibolla vana..) kaks päeva aias. avastasin natuke Orwelli. esimesed tunded on üsna positiivsed.
käisin vendade direktori vastuvõtul ka. kõik tublid loeti üles ja anti raamat pihku. as usual. tuttav tunne oli :D. toredaks lisandiks oli Mariti lavastus väikesest printsist. huvitav tõlgendus oli..
kuigi õues oli heaheahea otsustasin siiski eile emaga Muuka mõisapäevadele kaasa minna. terve päev kadus kuhugi. väga kiiresti. kõigepealt me avastasime, et mõis on üleüldse valesti ehitatud. see oli vist meelega tehtud, ema ei mäletanud, teised naised ka ei mäletanud miks, kuigi nad olid kunagi isegi giidiga käinud seal ja kõigest lähemalt kuulnud. üldiselt on see täitsa tore mõis. siuke siis. see külg meeldis kõige rohkem. ja siit pidi vist kunagi plaani järgi trepp ka tulema, aga seda pole. nii. päeva alustasime Orava ja Meriga. vot sedasi. tükk oli üsna tore, Vaariku pikad sajatavad pöördumised olid kohati naera herneks naljakad, need olid sellised tüüpilised vanainimese heietamise moodi sajatamised :D ma ei oskagi kirjeldada, mis see täpselt oli. point oli üldiselt selles, et kui mägi ei tule muhamedi juurde, tuleb muhamed mäe juurde. sel puhul siis Meri üles pööningule laua juurde, mille Nool ja Veerapalu olid sinna üles tassinud, sest nad kunagi olid kolimisteenust osutanud, nii olla telefoniraamatus kirjas.
siis, mõne tunni pärast tuli noorkuu. hea, et pileti eest maksma ei pidanud, muidu oleks natuke pettumus olnud. imelik, mäletan, et siis kui tartus oli kontsert tegid nad küll kauem kui 40 minutit... muidu olid nad nagu ikka, ägedad. samas, nad olid eelmisel päeval avastanud, et see ei ole mitte see Muuga, mis Tallinna külje all asub, vaid see päris Muuga :P mõisaga..
tagaruumis toimus kogu aeg väike taidluskontsert. ei olnud vist hetkegi, kui kumbki rühm proovi ei teinud. kahjuks, väägade kahjuks, oli rahvast õhtul niiiii vähe. kõige rohkem oli neid vist kakskümmend seal publikus. kõikidest lugudest, mida ma kuulnud olen nende mõisapäevade kohta eeldasin, et seal on poole rohkem rahvast. eks varem ole olnud ka. neiud tantsisid kenasti. mis siis, et valgustuseks oli mingi üks diskotuli, mis plinkis neile ilusti näkku ja valgustas kolme esimest tibi ainult. sedasi siis.. aga see oli veel siis kui aknast paistis ka valgus ..:D