lauamängundusest

Mängid siin ja mängid seal. Kaotad ja võidad. Naerad ja... nutad? :D Andrease puhul siiski mossitad.

Suurema osa oma lauamängimise ajast olen ma veetnud siiski kodus. Seal saab mängida Aliast ja Maailmade Imesid ja Yatzyt.

Selle viimasega meenub üks aastavahetus mitumitu aastat tagasi, kus me isa ja teistega mängisime terve öö läbi. Ära ei väsinud. Möödunud aastavahetusel mängisime jälle. Aga mitte nii kaua. Vanaks hakkame jääma vist.

Ja mis me siis avastasime jälle? Või õigemini kinnitust sai fakt, et meie pereliikmed ei suuda/ei taha kaotada :D. Võit on peamine. Eriti lööb see välja nooremates Alperkides. Siis me oleme kergesti ärritatavad, eriti kui sõna ei tule meelde, või teine ei saa kohe kuidagi aru, mida sa üritad seletada. :D õnneks möödub see rõõmsas meeleolus. Ja kindel fakt on see, et me hakkame alati, ALATI mingi asja üle vaidlema, olgu need mängureeglid või mingi asja olemus või selles, keda juudid kummardavad. See on meil veres ja kohati me isegi naudime seda. Ma ei pane seda ise väga tähele kui kergesti ma teistega vaidlema hakkan tegelikult :D sest see tuleb mulle nii normaalselt ja ma ei mõtle sellega kunagi midagi halba. Veel vähem vaidlen ma selle inimese vastu. Vahel meeldib mulle lihtsalt asju teisest vaatepunktist vaadata, ma ei pruugi sellesse ise üldse uskudagi. Ja tuleb tuline arutelu. Välja arvatud siis kui isaga vaielda, isaga vaieldes peab alati olema kindel selles, mida sa arvad ja mõtled. Niisama eriti pole mõtet vaielda. Siis sa ei võida kunagi.. aga isa on selline kangekaelne ka, et ega ta ei jäta enne kui ta näeb, et see asi on kuskil mustvalgelt kirjas. Ma olen täitsa samasugune.

Üks eredamaid hetki oli see kui me öösel kell 1 alustasime järjekordse täringumänguga ja jaana alustas spordireportaaži ja see kestis terve mängu aja ja naerulihased olid pidevalt töös. Lõbus.

Üks erinevus siiski sõprade ja perega lauamängude mängimisel on see, et sõpradega ma nii väga ei vaidle. Pigem naeran rohkem. Tahaksin teha eksperimenti ja mängida kodus seda Eesti mängu. Huvitav kui kiiresti jaks otsa saab :D

Ahjaa. Ja neid memory mänge nad ei taha ka minuga mängida, sest nii umbes 6 aastat tagasi ma tegin neile kõigile pähe kogu aeg ja nüüd nad pelgavad seda mängu. Kõik peale Reinu, sest ta viitsib meelde jätta asju :P



Aga tegelikult mulle meeldivad lauamängud.