Teate seda lugu kuidas eesti koolipoisid läksid sõtta Eesti eest? Lõuna-Korealastel on ka selline lugu:
71: Into the Fire (2010)
aga ilma kõrvalepõiketa armastuslugudesse ja kangelaslikesse sõprussuhetesse. Lugu on tehtud tõestisündinu põhjal ja räägib lastest sõjaolukorras. Mulle meeldis, et peategelaseks ei ole kartmatu kõike oskav tüüp, kes päästis maailma, on hoopis tavalised koolipoisid ja inimlik väeülem. Poisid jäetakse muidugi üksi ühte strateegiliselt õiges kohas paiknevat kooli "valvama", aga põhja-koreakad leiavad nad sealt muidugi üles.
Üks neljast peategelasest on lihtne koolipoiss, kes ei ole sõjas olemisest hirmus elevil, ta näeb seda kui paratamatust. tema areng oli eriti hästi näha kuna keegi ei küsinud, kas ta julgeb või oskab ja pannakse omavanuseid tüüpe kamandama. ja need poisid näevad ju kohe ära, kes on autoriteet või mitte (sama olukord nagu õpetajatel klassiruumiski). seda dünaamikat oli päris huvitav jälgida.
Olgugi, et filmis on rohkem asjade õhku laskmist ja püsside paugutamist on kogu loole siiski ka substantsi antud. Mulle meeldis kuidas toodi välja selle sama poisi armas suhe oma emaga. ja põhja-korea tegelased ei olnud kõik üdini pahad ja two-dimensional vaid täiesti inimlikud inimesed. Filmi jooksul me näeme kuidas poistest saavad mehed ja kõik ei ole ilus. kuidas sõjas ei lähe kõik nii, et lõpuks head päästavad maailma ja "pahad" kõik surevad. kõik see peaks olema iseenesest mõistetav, aga tänapäeva filmides tundub selline olukord olema pigem erand kui reegel.
film on üldse ilus minu meelest.
värvid ja kaadrid ja värgid. ja näitlejad on tase :)
(I'm in love with the visuals)
sõjafilmid võiks üldse liigitada sellisteks, mis on visuaalselt ilusad ja sellisteks, mis ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar