The Curious Case of The wimp and Mr Dimples

Minu arvamist mööda on sellel noormehel väga tänuväärne näolapp õnnestunud saada.

Esiteks, kui esmapilgul talle peale vaadata ,siis ei ütleks küll, et ta nii šarmikas võiks olla. Paistab teine selline hädine ja suht keskpärane olema. 

Piisab aga ainult sellest kui tal natuke lõbus hakkab ja kõik tema ümber lööb särama. Vähemalt nii ma seda ette kujutan. Igatahes, kui ma seda sarja vaatasin (kus ta üht peaosa mängib)

siis ma kohe mitte ei suutnud ise naeratamata jätta kui tema seda tegi. Ta on nakkav. Igatahes.

Huvitaval kombel suutis see sari oma  karakteritega olla kuidagi sedasi dünaamiline, et esimese poole vedas kõike oma positiivsuse ja põselohukestega see armas Gu Mi Ho (ta on lihtsalt nii awww, kui välja jätta see, et teoorias peaks ta olema julm meeste maksaõgija) ja suur osa teisest poolest oli selle tüübi põselohukeste võidukäik ja siis vahepeal angst ja tasakaalustamiseks, või siis augutäiteks, oli kolmandaks osatäitjaks valitud lihtsalt miski pretty boy kes ühel korral oli päris fierce ka.

Lihtsalt. Minu meelest on see sari üks parimaid in kdramaland sellel aastal. It’s fun, it’s quirky, it’s cute, it’s got angst. And what’s most important – it’s got charisma. In every possible way. :)

üks mees lausus ühes filmis kuldsed sõnad:
only brave men get pretty women.

see seletab kõik

miks ma ei taha "telefonimüüjaks" saada

kas ka teile on helistatud ja pakutud seda imeimelist raamatut ravimtaimedest?

mulle on.. 3 korda. ja kahtlustan ka neljandat.

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis algas see saaga sellest kui see müüjatibin mulle helistas ja seda raamatut pakkus, jutt kõik ilus ja kena ja tore. viisakusest kuulan ma nad alati ära. siiski. meil ei ole tarvis juba sajakolmandat raamatut ravimtaimede kohta, mida me isegi ei loe. sest a) meil pole keegi überhaige ja b)me ei käi neid ravimtaimi kuskilt metsa alt rõõmsasti korjamas.

eniveis. ütlesin, et pole tarvis. see kõik oli umbes nädal tagasi.

täna istusin isaga elutoas ja jõin kohvi kui helistati isale.. seesama number ja seesama tsikk ja seesama imeline ravimtaimeraamat. ma sain isa näoilmest aru, et on seesama :D ütlesin talle, et ema ütles, et meil ei ole vaja seda raamatut.. isale nimelt meeldib igasuguseid raamatuid tellida vahel. siis ta ütles tsikile, et ta mõtleb ja aidaa.

ja arvake, mis siis juhtus?

paari sekundi pärast helises minu telefon ja helistas ei keegi muu kui telefonimüüjatar.. seekord ma vastu ei võtnud..

läks mõni aeg mööda, ema jõudis vahepeal koju. ema rääkis, et talle olid nad ka helistanud ja telefon helises jälle. seekord lasin emal vastu võtta, kuna ma ei viitsind jälle kuulata. ema ütles seepeale tibile üsna kurjalt midagi stiilis: te olete meile juba korduvalt helistanud, lõpetage ära, me ei taha seda raamatut. 

nagu tõesti. ma juba ütlesin, et ei taha, kustutage mu number nimekirjast.

ja mõnikord nad isegi ei küsi kas mul on aega nendega rääkida. okei. oleme ausad. see tibin ei küsinud. siiamaani on ikka küsitud ka.. aga lihtsalt nahaalselt seletama kukkuda. ei aitäh

see pilt võiks täiesti eesti riigi poliitikamaastikku iseloomustada. ma siin omaette mõtlen.

kuidas küll jaapanlased seda juba ammu teadsid (pilt on pärit jaana raamatust (via Skype), mis jutustab mingi saare elustikust või miskit sarnast)

mulle väga meeldib see pilt. 

ja siis mul hakkas piinlik ka, sellepärast, et mingi totakas BLOND opositsioonitsikk oli üllatunud, et riigi eelarvesse tuleb raha selle riigi rahva taskust. või midagi.

ma arvan, et selle väite järel oleks täiesti paslik olnud isegi üle saali hõigata see kuulus lause: NO TULE TAEVAS APPI!

 

et siis, minu viimaste päevade emotsioon peitub selles pildis. mina olen see mees, kes taeva poole vahib. 

ükspäev ma tegin kooki ka.

siiani kõige parem õunakook, mis ma teinud olen.

(Marisele kiusatuseks XD)

a pretty song

leidsin täna jõhvikate 'treasure box'ist imeilusa laulu. :)
see naine lihtsalt oskab nii laulda et on hea. on repeat.