kolmapäev, 9. veebruar 2011

[me thinks]Tallinn doesn't like me

kui poole tunni asemel 2 tundi linnaliiniga pusserdama peab ja ühest koju suunduvast bussist maha jääd ja peaaegu et teisest ka, siis tekib frustratsioon ikka küll. just siis kui ma juba hakkan mõtlema, et Tallinn paistab täitsa okei pean ma oma mõtetes kahtlema. see on kahe otsaga asi, kuna ühelt poolt asuvad seal toredad inimesed on linn ise miskipärast alati kole ja trööstitu ja alati tervitab mind kena vihmasaju või mõne muu toreda nähtusega (nagu busside marsruudimuutus). ja kui bussi pealt ostes on pilet röövelhinnaga. pole üldse lahe.
ma ei tea. ehk olen ma eelarvamuste küüsis ja mida kõike veel, aga ma tõesti üritan eksole :D ja mõnikord ei ole lihtsalt tahtmist vabalt võtta.
õnneks ei pidanud ma bussidega üksi kaklema ja Sandra oskab tuju jälle paremaks teha (nii harva kui see mul ka juhtub) 
thank god for her :)

neljapäev, 3. veebruar 2011

ma mõtlesin kaua kust otsast sellele teemale läheneda.
ja ega vist ei olegi õiget otsa. aga ma tahaks öelda, et eestlased on vahel ikka võhiklikud matsid küll. eriti purjusolekus, aga mitte alati ei ole selleks vaja purjus olla ka. ja see on ka põhjuseks, miks pensionärid parim publik on. 
seekord (laupäeval) käisime erapeol esinemas. see tähendab, et ei olnud rahvamaja pidu. ja oli suhteliselt ebameeldiv kogemus küll. 
ebameeldivaks ei teinud seda see, et väikesed lapsed natuke esinemise jaoks tarvisminevat ruumi okupeerisid või siis see, et muusika hakkis kummaliselt või see, et oli palav nagu saunas (riideid vahetasimegi saunas, hea et kostüümid seljast ära tulid :D), või isegi see, et inimesed purjus olid ja käitusid nagu purjus inimesed ikka. sellist asja leidub igal pool.
ebameeldivaks tegi kõige selle see, kuidas inimesed arvavad, et sõna kõhutantsija võib asendada sõnaga strippar, ja kõva häälega on tarvis kommenteerida kui toredasti pekid ikka värisevad.
harimatus ma ütleks, on kõige koledam asi. kahju iseenesest, et inimesed ei tee asjadel vahet. ja tüdruk, kes meid sinna kutsus ka ei paistnud teadvat, et tegelikult kõhutantsija ei tähenda seda, et tal on väga vähe riideid seljas ja ta võtab neid järjest vähemaks. kodutöö on tegemata. ma arvan. kurb.
strptiis ja sületants ei ole isegi araabiamaades kõhutantsija eesmärk ja tegelikult tuleb tantsijat austada. näiteks on araabiamaades au sees hoopis kurvikamad kõhutantsijad, mitte kondikubud. sest sealt ei paista see tants väga välja XD ausalt öeldes.
muidugi ei ole eesti araabiamaa, aga siiski mingi austus peab ju olema!

aga ma annan endale aru, et ega mingitelt suvalistelt süldipeolistelt ei saagi eeldada, et nad tantsu mõistaksid. KUIGI oli ka toredaid inimesi, kes tänasid ilusa etteaste eest. see tasakaalustas teiste matslikku käitumist. aga ainult natukene.

kolmapäev, 2. veebruar 2011

the answer to the question of all times:
If you don't like it why are you watching it?

I don't know. 'cause I am.

so there you have it: there's ALWAYS a reason.

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

pensionärid on üks tänuväärne publik

eile me käisime rakveres penskarite peol esinemas. kõhutantsuga ikka, mille muuga :)
ja vaatamata lugematutele soperdustele koreograafia rindel (muidugi ei saa vaatajad sellest alati aru - pettemanöövriks on meil veel laiem naeratus ja suhtumine, et nii peabki olema) tervitasid nad meid pidevalt rõõmurullis nägudega, mis võttis endalegi laia naeratuse suule. seda viimast on mul üsna raske esile manada. tavaliselt. ja ühesõnaga, siis me veendusime, et tuleb kasuks kui ei pea esinema laval  ja publikuks on pensionärid, kes sulle õnnejunnis näoga vastu vaatavad ja kaasa plaksutavad. vastukaaluks tõsimeelsetele tavaeestlastele. väga armas igatahes.

ja siis kõige olulisem koht on see, et meile pakuti süüa-juua ka (see ei juhtu mitte igal peol) - väga tervitatav nähtus, kuna tantsude vahepeal on turgutus vee näol üsnagi  kasulik :). 
ja tulenevalt riietusruumi asukohast tuli meil pärast esinemist saalist jälle läbi nihverdada ennast, tänu millele me saime kestvate ovatsioonide osaliseks. see juhtus nüüd küll esimest korda, kui meile plaksutati ka lahkumisel. armas, lihtsalt armas.

reede, 21. jaanuar 2011

mind just ründas mõte, et peaaegu et kõik toredad inimesed on kuskil far far away.. just praegu sellel hetkel.
üks Ungaris
teine Taanis
kolmas Hipaanias
neljas Indias..
and so on
and I kind of felt alone and fragmented.

oh, aren't we so postmodern today?