ahem.. et siis.. mul tekkis küsimus.. missugust blogi te hea meelega loete? kas sellist, mis on piinlikult kirjavigadest puhas ja sada korda üle kontrollitud ja noh.. kuiv ja igav.. no ok. vahel ehk isegi tore, ent kõik laused on kenasti täislaused ja muud sedasorti asja.
või siis impulsiivset teksti? emotsiooni.. isikupära (kuigi see täislausetega kirjutamine võib ka täiesti jah isikupära alla käia) jne..

ma siin mõtlesin, või noh, märkasin, et ise ma küll ei viitsi lugeda (eriti pikki) tekste, mis on väga püüdlikult kirjutatud võibolla.. ma väsin poole peal ära ja enam ei viitsi. blogisid loen hea meelega siis kui nad on kirja pandud nii nagu inimene mulle mõnda asja tegelikult ka jutustaks. et siis.. sedasi :)

hmmmmm...

et siis. isa põllu reklaamfoto.
seda me tegime jaanaga päeval. korjasime võsusid ka. ja pärast sõime õuntest ennast segi. enne oli kõht tühi ja pärast liiga täis.
õhtul mul tekkis motoorne rahutus, sest mul ei olnud õigeid vardaid kodus kaasas ja ma ei saanud oma kampsunit edasi teha. häähhh.. pettumus. ma nimelt olen täiesti jälle avastanud kudumise. ainult teeks kogu aeg midagi, sest ma avastasin toreda netisaidi kus on väga palju inspireerivat materjali. et siis ma vahepeal teen Liisule mütsi ja Jaanale sokid ja emale sokid ja oma kampsuni valmis ja siis kui kõik on tehtud ja ma ei tea enam mida teha ja pole enam midagi teha siis ma olen pakkumistele avatud. lihtsalt, et oleks midagi teha. ja oleks, et mul oleks mingi materiaalne jalajälg pärast oma tegevust. see on hea. ei lähe hullllluks..

suvi on üldiselt äge. Jaana jälle ütles mulle, et on olemas Japanese drama eem.. mis on kohati üles ehitatud ka mangadele, nagu animegi..aaga mõni on vist kohe lambist ka tehtud. sest me ühele sellisele sattusime. ja ma ei saaaa aru. neis on mingi magnet. sest me pidime kõik 6 osa lihtsalt järjest ära vaatama, sest lihtsalt oli vaja teada kuidas see edasi läheb kuigib me teame täpselt kuidas asi lõppeb, aga nad lihtsalt on naljakad ja lahedad noh. ja no mida. asi on ise üldse üles ehitatud just naisolevustele vaatamiseks, selles mõttes, et on paljaid mehi (st et on muskleid ja poissa ja higistamist eksole... sporti, kui täpsemalt öelda), on draamat ja huumorit ja absurdi ja muidugi troppe. me armastame troppe mehi ja ülekavaldamist. oojaa. seriaal ise on Buzzer Beat kui kellegil on igav. täitsa selle aasta toodang on. niiet jah. jääme ootama järgmist osa.

ja siis on Bleach ja Elder ja Brisingr ja ja ja Death Note. viimane pidi suhteliselt sürriks kätte ära minema. ei tea veel. aga mulle meeldib esialgu. sürr ja kriipi ja ja ja lihtsalt hullumeelne noh. seal on mingi tüüp, nii 18 vist. kes leiab notebooki kuhu saab kirjutada inimese nime ja siis ta sureb ära. lihtsalt. südameatakki, või siis kui täpsustada, siis kuidagi teistmoodi. tüüp võtab notebooki endale. saab kaasa shinigami, ilgelt stiilse death godi ma ütleks.. sellise vinge, mustade tiibade ja suure suu ja hea irve ja rõveda naeruga ja kes sööb õunu ja kes kogeb võõrutusnähtusi kui pikka aega neid ei söö ja hakkab pea alaspidi õhus rippuma. eniveis. tüüp ise on liiiiga tark, liiga tark, mingi imelaps ja tal on igav ja hakkab maailma parandama sellega. asjasse sekkub teine tüüp, kes hakkab koos politseiga asja uurima, et välja selgitada kes siis õigupoolest on see Kira (note! andekas nimi.. st et mõelge, kui l ja r on segamini ja üritad öelda sõna killer võibki sellest saada kira. no eksole). et siis jah. teine tüüp on täpselt sama tark ja üldse. nad tegelt täpselt teavad et üks on killer ja teine on investigator ja neil on kogu aeg nokk kinni ja saba lahti aga põnev on jälgida kuidas üks teise samme üritab ette ennustada ja üle kavaldada.
muidu. võiks tegeleda magistritöö peale mõtlemisega ka. kuskil kaugel ajurakkude vahel ma isegi juba tunnen seda tunnet, et juba kohe kohe ma hakkan sellega tegelema, tuleb tuleb motivatsioon. aga mitte veel.

kohupiimaga muffinid punaste ja mustade sõstardega. ajee!

et. ma siin mõtlesin, et ma käisin vahepeal kinos ka. ja nii palju filme on vaadatud. tegelt tahaks mõnikord hõigata ka, et vot see oli täitsa hea! aga jään jälle magama ja aeg läheb mööda.

HP oli mõnusalt naljakas seekord. ja meeldis. iga järgmine osa meeldib ikka rohkem ja olen rahul teostusega ikka ja jälle rohkem. ja seekord ma isegi mõtlesin, et ma kas peaks filmi vaatama suht tühjas kinosaalis või siis täitsa kodus sest ma itsitan iga sellise koha peal kus teised üldse ei naera ja kommenteerin ka. võib vist päris segav faktor olla.

ja mulle meeldib jaapani keele kõla. jah.

there's four kinds of friends..

on sõbrad, kes on ja jäävad. there's no bullshit.

on sõbrad, kes on ja kaovad.. järk-järgult, lahkukasvamine and what else. paratamatus.

on sõbrad, kes nagu on ja ei ole ka - noh, et sa päris hästi ei saa aru kas on sõber või mis ta on.. või on sõber mingitel ajaperioodidel ikka ja jälle.

on sõbrad, kes on ja kaovad, kaugenevad, sest sul tekib mingil hetkel tunne, et nemad ei pea sinust nii palju kui sina nendest ja sa otsustad lihtsalt eemale hoida. and that's sad. ma mõtlen, et kui tekibki selline tunne, ja mõnda aega lihtsalt juhtub, et te ei suhtle ja siis sa avastad, et kui sina huvi ei tunne ei tunta sinu vastu ka huvi ja tuleb välja, et tunne oligi õige?

see viimane kategooria sõpru on eriti nõme. ma ei saa rahu.

ühel heal päeval keegi küsis mu käest, et milleks sellist sildistamist üldse tarvis on.. seda sõber ja mittesõber asja. no aga kuidas sa küsid sellist asja. inimesed lihtsalt on - mõni olulisem, mõni vähem olulisem sulle ja su vaimsele tervisele, vahel isegi füüsilisele.

blah. et siis. suvi on lahe! :P
kuduge, noored! ja närvide rahustamiseks torkige nõelaga villa. see teeb head.

traveling through..

kui ma esmaspäeval oma sammud rongi poole seadsin oli hommik kell 7.05.
kui ma Kuperjanovi tänavale jõudsin astus silma- ja kõrvakliinikust välja keskealine mees, kes jäi korraks seisma ja tõstis käed kõrgele õhku ja naeratas teisele poole teed.
päev möödus unesegaselt ja kontrastiivse analüüsi kütkeis. justtäpselt kütkeis, sest see oli viimane eksamisessiooni peatükk, mis pidevalt muudkui venis ja venis ja venis.. lõpuks ta ka valmis.
teisipäevased reisimised viisid meid emme issi ja õega ida-virumaale, mäetagusele. sõitsime sinna läbi rakvere ja kohtla-järve. ja merest mööda. seal oli ilus. tuulepark oli ka lahe. ja üldse oli tunne nagu oleks hoopis kuskil teisel maal, sest päike paistis ja maastik oli hoopis kena. ja siis need taamal paistvad tuhamäed.. lahhe. siis me arutasime tükk aega, kes kuskil ida-virus käinud on ja mida näinud. üldiselt oli kohtla-järve päris huvitav läbisõit. kõik need vanad majad ja kakskeelsed tänavad ja imelikud ristmikud. ja kummituslossid. peaks nagu linn olema vist?? aga näeb täpselt välja nagu küla.
ja siis oli tätte kontsert. rahvamajas. mis oli ka huvitav kogemus. tema seal kammimata juuste ja luraka kampsuniga laval ja räägib igast ulakaid jutte oma laulukeste vahele ja publik kõik viksis reas ja soengud peas..
ohh. ja siis, ma sain paar eksamihinnet ka lõpuks teada ja sain kahe positiivse üllatuse osaliseks :)

gotta love wiki

Procrastination is a behavior which is characterized by deferment of actions or tasks to a later time. Psychologists often cite procrastination as a mechanism for coping with the anxiety associated with starting or completing any task or decision. ^[1] Psychology researchers also have three criteria they use to categorize procrastination. For a behavior to be classified as procrastination, it must be counterproductive, needless, and delaying.^[2]

For an individual, procrastination may result in stress, a sense of guilt, the loss of personal productivity, the creation of crisis and disapproval from others for not fulfilling one's responsibilities or commitments. These combined feelings can promote further procrastination. While it is normal for people to procrastinate to some degree, it becomes a problem when it impedes normal functioning. Chronic procrastination may be a sign of an underlying psychological or physiological disorder.

While academic procrastination is not a special type of procrastination, procrastination is thought to be particularly prevalent in the academic setting, where students are required to meet deadlines for assignments and tests in an environment full of events and activities which compete for the students' time and attention.

kopi peist.

kirjeldus minu elus toimuvast. ajee.